Kuna pesarüüste on oluline lindude pesitsuse nurjumise põhjus, püüavad nad kiskja tähelepanu pesalt eemale juhtida. Paljud linnud kaitsevad pesa kiskjate eest kas kiskjat rünnates või vigastust teeseldes, samuti on pesad reeglina hea kaitsevärvusega, tihedas taimestikus või õõnsuses. Imetajad, maod, teised linnud ja mõningatel juhtudel ka selgrootud leiavad pesa eelkõige nägemise, lõhna või kuulmise abil.

Nahkhiired jagavad lindudega õhuruumi või pesaõõnsusi, mõned nahkhiired murravad ka linde. Kuid et paljud nahkhiired tegutsevad öösel, ei ole nende kokkupuuted lindudega sagedased ning seni ei ole osatud neid kahtlustada linnupesade rüüstamises. Hiljuti nägid aga teadlased Brasiilias São Paulo lähistel vihmametsas linnupesade rüüstet uurides kaamerasalvestistel nahkhiiri öösel pesa rüüstamas. Kokku moodustasid nahkhiirte rüüstatud pesad 23 linnuliigi 215 pesast 8% (näiteks roomajad rüüstasid kõikidest pesadest ainult 2%).

Kaamera tabas nii pesast poega haaravaid kui ka pessa küünitavaid ja ilmselt mune söövaid nahkhiiri. Pärast nahkhiire rüüstet, mis juhtus reeglina sekundi jooksul, oli pesa rüüstatud või pojad (näiteks süsirästa (Turdus flavipes) puhul) lahkusid pesast enneaegselt. Mustkoolibri (Florisuga fusca) pesast sõi nahkhiir munad, teiste liikide pesadest ka poegi. Kuna nahkhiirtel on lend kiire ja öisel ajal kaamerate töövõime piiratud, ei olnud mitmel puhul kaamerast võimalik tuvastada, kas nahkhiir mune või poegi hammustas – mitmed nahkhiirte ründed võisid ka märkamata jääda.

Kuigi salvestistelt oli keeruline nahkhiireliiki tuvastada, õnnestus üks rüüstaja siiski tuvastada: Chrotopterus auritus, suhteliselt suur lihatoiduline nahkhiir, kelle menüüsse kuuluvad ka linnud. Kuid piirkonnas elavate sugukonna lehtninalased (Phyllostomidae) liikide munalembus tuli üllatusena, sest tegu on nektarist, puuviljadest või putukatest toituvate suhteliselt väikeste liikidega. Teadaolevalt on tegu esimese tõendiga, et nahkhiir sööb ka linnumune.

Mitmed lindude kohastumised ei pruugi nende pesi nahkhiirte eest kaitsta, sest nahkhiired pääsevad teistest kiskjatest kergemini pesadele ligi ja kasutavad nad saagi leidmiseks nii kuulmist, kajalokatsiooni kui ka tundlikku nina. Näiteks värvulise Onychorhynchus swainsoni pesa on küll raskesti ligipääsetav ning süsirästa ja sini-tantsulinnu (Chiroxiphia caudata) pesad hea kaitsevärvusega, kuid nahkhiirte eest siiski kaitsetud.

Kuna öösel on linnud pesal haududes vaikselt ning pojad ei häälitse, lähtuvad nahkhiired pesade leidmisel tõenäoliselt lõhnast. Senised lindude kaitsekäitumist käsitlevad uuringud ei ole nahkhiirtele tähelepanu pööranud, kuid tegu võib olla senisest ulatuslikuma teguriga, seda eelkõige troopikas, kus käsitiivalisi rohkem elab.

Perrella DF, Zima PV, Ribeiro–Silva L, Biagollini–Jr CH, Carmignotto AP, Galetti–Jr PM, Francisco MR (2020). Bats as predators at the nests of tropical forest birds. Journal of Avian Biology 51: e02277. https://doi.org/10.1111/jav.02277

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta