Kas naistel olukord maailmas on paranenud? Vastata saab mitmeti. Naiste üldine olukord paraneb, seda isegi vaatamata ekspluateerimisele. Teisest küljest tabavad vaesus, sotsiaalse kaitse vähenemine ja muutused ühiskonnas esimesena just naisi. Ka kirjaoskamatus on naiste seas kordi kõrgem.

Viimse 20 aastaga on naiste tööhõive kasvanud kõikjal. Suurenenud on ka naiste palgad. Skandinaavias algas selline suundumus juba 1960ndatel aastatel. Sarnane areng on toimumas ka arengumaades. Edusammud naiste koolitamisel ja kirjaoskuse parandamisel aitavad vähendada vahet meestega.

Maailmas leviv linnastumine toob kaasa muutused ka naiste elus. Abiellutakse hiljem, kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid ja sünnitatakse harvem. Üha rohkem naisi otsustab ise, milline saab nende elu olema. Nad ei lase enam perel enda eest otsustada.

Sellised muutused ühiskonnas ei teki spontaanselt. Neid on vaja tagant õhutada. Mitmel pool maailmas on naiste õigus tööle ja sõnavabadusele saavutatud vaid võitlusega.

Naiste õiguste ja haridustingimuste areng ei ole veel jõudnud parima võimaliku lahenduseni. Seda on täiesti võimalik tagasi pöörata.

Naiste olukorra määrab suuresti geograafiline ja religioosne taust. Erinevusi on ka kohalikul tasandil – linnade sees, maa ja linna vahel ning erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Kõige suurem lõhe töötavate naiste ja meeste vahel valitseb Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus palgatööd teeb veidi üle 20% tööealistest naistest, samal ajal kui tööealiste meeste hulgas on see protsent 70.

Üldine reegel ütleb, et mida kaugemal naine keskusest elab ja mida vaesem ta on, seda tõenäolisemalt ta kooliharidust ei saa, lugeda ei oska ja meditsiiniteenused (k.a. rasestumisvastased vahendid ja kaitse HIV-i eest) on talle kättesaamatud. Just puuduliku arstiabi tõttu sureb igal aastal raseduse ja sünnituse komplikatsioonide tõttu ligi 600 000 naist. Tervishoiuteenuste kättesaadavus on riigiti tohutult erinev. Näiteks Somaalia naine sureb sünnituse või raseduse tagajärjel 700 korda tõenäolisemalt kui naine Ühendkuningriikidest. Kaks kolmandikku kõikidest vaestest on naised.

80% pagulastest maailmas on naised ja lapsed. Seksuaalne vägivald ja vägistamised on sõjapiirkondades ning pagulaslaagrites tavalised. Ei saa rääkida naiste osast konfliktide lahendamises seda hirmuäratavat tõsiasja tunnistamata.

Maailmas on tänapäeval ligikaudu 100 miljonit last, kes ei saa üldse mingit haridust. Neist üle 70 miljoni on tütarlapsed. Maailmas on ligi 880 miljonit kirjaoskamatut täiskasvanut. Neist ligi 590 miljonit on naised.

Tagasiminek kirjaoskuse vallas on vastuolus üldise olukorraga. Esmajoones on tekkinud situatsioonis süüdi majanduspoliitika.

Lääne ja Ida tööstusriikides põhjustavad sotsiaalteenuste kärpimine ning üha rohkemate avalike teenuste erastamine naiste töökoormuse suurenemist perekonnas näiteks laste ja vanurite eest hoolitsemise näol.

Siinkohal on sobivaks ebaõigluse näiteks Prantsusmaa pensionireform. Prantsuse naised olid kaotajaks osapooleks juba töötades: madalam palk, tööstaaži ja karjääri katkemine laste saamise tõttu. Rohkem kui 80% vaestest töötajatest on naised. Seda suuresti osalise tööajaga töötamise ja madalamate palkade tõttu.

Suurenev vaesus Ida-Euroopas teeb paljudest naistest inimkaubanduse ja prostitutsiooniäri ohvrid. Välismaal töötavad majapidajannade ja ka lapsehoidjate kallal tarvitatakse sageli nii vaimset, füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda.

Seksiäri on mõnel pool maailmas muutunud lausa riiklikuks arengustrateegiaks. Eelkõige puudutab see Aasiat. Filipiinidel, Malaisias ja Indoneesias moodustab seksiäri 2-14% sisemajanduse kogutoodangust.

Arengumaades avaldavad koolitustele ja tervishoiule sageli drastilist mõju struktuurilise kohandamise programmid. Kui koolid ja arstiabi on tasulised, siis jäävad neist esimesena ilma naised ja tütarlapsed. Selline olukord raskendab kindlustamata olukorras elavate naiste elu veelgi. Naised moodustavad suurima osa mitteametlikust tööjõust. Seda eriti nende riikide põllumajandusettevõtetes, mis toodavad mitte enda jaoks vaid ekspordiks.

Soolise ebavõrdsuse levinuimaks ideeks on, et mees peab perekonda üleval pidama. Naiselt  oodatakse aga koduste tööde tegemist ja laste kasvatamist. Seega ei eeldata naiselt majanduslikku iseseisvust, mis oleks ometi aluseks turvalisele eksistentsile. Kui naine kaotab abikaasa ning tal pole endal korralikku haridust ja tööd, siis ta on hädas. Mehe suhtes on ainsana otsustaja roll samuti ebaõiglane, kuna paneb mehele ränga vastutuse koorma mitte ainult enda, aga ka naise ja laste eest.

Naiste allasurumisel on pikk ajalugu. Afganistanis, Pakistanis, Alžeerias ja Kesk-Aasias on siiani kasutusel „aumõrvad“, sunnitud abielud ja soo alusel diferentseeritud seadused. Kirjeldatud olukorral on palju põhjuseid, mis hõlmavad nii kultuurilisi, usulisi kui ka majanduslikke faktoreid.

Ka Euroopa ja USA ei ole tagasipöördumisest ja soolistest eristamisest puutumata. Naiste osa otsuste tegemises ja tulemuste tagamises on vähene. Kogu maailmas, sealhulgas Euroopas on naiste alaesindatus poliitikas endiselt püsiv. Üle maailma on ainult 6% ministritest ja 10% parlamendiliikmetest naised.

Kõige eelneva taustal on Aasias ja Ladina-Ameerikas tekkinud uus naistöölise tüüp. Need naised teevad enamasti tööd üsna kehvadel tingimustel (tingimusi on võrreldud 19.sajandi Euroopa vabrikutega), aga nad omandavad vastutasuks suurema iseseisvuse.

Tasub meeles pidada, et naiste töö ja haridus, ka algelisel tasemel, võimaldavad destabiliseerida kastisüsteemi ja usulist lahterdamist. Arengumaade naised saavutavad olukorra, kus kaob naiste vaikima sundimine ja isoleerimine perekonda – isegi kui selle eest tehtud tööd peetakse ekspluateerimiseks.

Allikad: www.arileht.ee; A. Gresh, J. Radvanyi „Globaliseerumise atlas“, kirjastus Agro, 2007; "365 moodust maailma muuta" M.Norton, Tartu Ülikooli Kirjastus

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta