New York, Põhja-Ameerika üks armastatumaid linnu, on juba mitusada aastat olnud võitluses prügikäitlusprobleemide tagajärgedega. Linn asutati juba 17. sajandil, kuid ka kaks sajandit hiljem ei olnud New Yorgis veel jäätmekäitlussüsteemi välja töötatud.

  • Jäätmed
  • 28. oktoober 2018
  • Foto: pixabay.com/photos/new-york-city-skyscraper-1745089

Prügi linnatänavatelt merre

New York, olles esimene linn Ameerikas, mille elanikkond küündis 1 000 000 elanikuni, vajas kiiresti võimalust tekkivate jäätmetega toime tulla. 1880. aastateks olid linna tänavad väljakannatamatult räpased ning prügiepideemia avaldas traagilist mõju inimeste tervisele.

19. sajandi teises pooles uuriti seoseid haiguste leviku ja puuduliku prügikäitluse vahel. Viimaks, 1881. aastal, hakati jäätmeprobleemile strateegiliselt lähenema, kui loodi Department of Sanitation (DSNY) ehk spetsiaalne linna hügieeniga tegelev institutsioon. See aga ei tähendanud, et meri oleks edaspidi puutumata jäänud.

The New York Times’i sõnul otsustas USA kongress alles 1980. aastate lõpus keelata prügi vette viskamine kui ametlikult kasutatava jäätmekäitlusstrateegia. Kusjuures 30 aastat tagasi oli New York veel viimane linn, mis seda praktiseeris.

Isegi siis oli kongressi otsus New Yorgi jaoks valulik, sest linn ei olnud valmis prügi ümber töötlema ega muul kombel ringlusesse saatma. Seega kestis Atlandi ookeani seaduslik reostamine veel 100 aastat pärast DSNY loomist ning isegi napilt 21. sajandi eel oli üleminek jätkusuutlikule jäätmekäitlusele keeruline.

Prügist tehtud saared

Rannikule kogunenud jäätmed hakkasid ajapikku moodustama tahket pinda: uut maismaad.

Jäätmeprobleem ei hõlmanud ainult konkreetselt tarbimisest tekkinud prahti, vaid ka igasugust muud prügi. Jäätmeid tekkis nii tööstustes, ehitustel kui tootmisel. Sajandite pikkune traditsioon prügi merre visata päädis sellega, et ligikaudu 80% prügist sattus Atlandi ookeani ning ülejäänu kuhjus rannikule. Ajapikku hakkasid rannikule kogunenud jäätmed moodustama tahket pinda ehk sisuliselt uut maismaad.

Näited on värvikad: esialgu ainult 13 000 m2 suurusel pindalal asunud Ellis Island on pooleteistkümne sajandiga kasvanud üheksa korda suuremaks. Tänaseks on saare pindala enam kui 130 000 m2.

Kuidas sai saare pindala ootamatult lausa 100 000 m2 võrra suuremaks kasvada? Kuigi ametlikud ütlused lähevad selles osas lahku, on teada, et saare ülesehitamiseks kasutati erinevaid jäätmeid, mis piirkonnas tekkisid. Üks populaarsemaid teooriaid on, et pindala laiendamiseks kasutati tol ajal ehitatud metrookäikude kaevamisest ülejäänud materjale. Materjalideks võisid olla nii kruus, muld, kivid, betoon kui muud ehitusjäägid. Tegu on otseses mõttes prügisaarega, mis võeti maismaana kasutusele.

Nii on New York üks maailma kuulsamaid prügile ehitatud linnasid. Ellis Islandiga sarnaselt on moodustunud ka Rikers Island, Battery Park City ja FDR Drive maantee. Isegi kunagine maailma suurim prügimägi on tänaseks rahvapargiks rajatud, kandes iroonilist nime Freshkills Park.

USA prügi viiakse Hiinasse

Sorditud prügi saadetakse teistesse riikidesse käitlusesse.

Tänase seisuga toodab New York iga-aastaselt 14 miljonit tonni prügi, mille ümbertöötlemise ega realiseerimisega USAs ei tegelda. Sorditud prügi saadetakse teistesse riikidesse käitlusesse, kohati lausa 12 000 kilomeetri kaugusele Hiinasse. Jäätmete transpordile kulutatakse aastas kuni 2.3 miljardit dollarit.

Sorditud prügi alla kuuluvad paber-, metall-, klaas- ja plastjäätmed. Kogu sortimata olmeprügi jääb aga USA piiridesse. Ligi 80% olmeprügist lõpetab lihtsalt prügimäel, suurendades järjepidevalt prügimägede pindalasid. Kõigest 20% jäätmetest jõuab energiajaama, kus prügist põletamise käigus energiat toodetakse.

Nii toob New York meieni 21. sajandi paradoksi - vaatamata sellele, et tegu on maailma tuntuima tarbimiskultuuri propageeriva linnaga, ei ole New York tänaseni leidnud jätkusuutlikku ja energiasäästlikku lahendust oma jäätmetega hakkama saamiseks.

Lisaks:

Lugu on pärit Gorilla portaalist, kuid loo idee Bioneeri portaalist.

Sarnased artiklid