Augusti alguses tegi Riigikohus olulise lahendi, milles selgitas põhjalikult kehtivate müra normtasemete kohaldamist praktikas, mürahäiringu planeeringus käsitlemise nõudeid ning Natura-hindamise läbiviimise korda.

Vaidluse algatajaks oli üks Hanila valla elanik, kelle kinnistu lähedusse plaaniti detailplaneeringu alusel rajada kaks tuulegeneraatorit. Seejuures ei olnud tegemist ainsate generaatoritega piirkonnas: sellesse Lääne-Eesti piirkonda oli vähehaaval püstitatud juba keskmise suurusega tuulepark. Käesolevas uudises anname ülevaate Riigikohtu olulisematest seisukohtadest ning selgitame, miks on tulevase praktika seisukohalt tegemist olulise lahendiga.

Müranormide kohaldamine

Üheks esimeseks vaidlusküsimuseks oli, kas kaebaja kinnistul tuli kohaldada müra piirtaset või taotlustaset. Vastavalt kehtivale õigusele on taotlustase normtase, mida kohaldatakse „uutel planeeritavatel aladel“ ehk aladel, kus on planeeringud või ehitusprojektid kehtestatud pärast 2002. a. Piirtase on vähem range normtase, mis kehtib igal pool mujal. Riigikohus leidis, et ka uue planeeringu alusel rajatud tuuliku poolt mõjutatud elamualal tuleb järgida rangemaid taotlustasemeid.

Teine müranormide kohaldamist puudutav küsimus oli, kas müra normtasemeid tuleb järgida kogu kinnistul või vaid elamu vahetus läheduses. Riigikohus nõustus kaebajaga selles osas, et päevased, leebemad müranormid kohalduvad kogu kinnistul. Samas leidis Riigikohus, et öised ja rangemad müranormid kehtivad vaid elamu vahetus läheduses.

Oluline oli ka Riigikohtu järeldus, et mürahäiringute ja nende vähendamise meetmete planeeringutes käsitlemisel ei piisa vaid õigusnormides sätestatud piirides püsimisest. Leida tuleb optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. Riigikohus on ka ühes varasemas otsuses (haldusasjas 3-3-1-17-14) rõhutanud, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on individuaalne. Seetõttu pidas Riigikohus oluliseks kaalutlusveaks seda, et vald piirdus vaid müranormide ületamise kontrolliga ja ei kaalunud veelgi rangemate piirangute kehtestamist.

Müra eest kaitsvate meetmete kajastamine detailplaneeringus

Oluliseks vaidlusküsimuseks oli ka see, kuivõrd konkreetselt oleks tulnud mürahäiringut leevendavad meetmed detailplaneeringusse kirja panna. Planeeringu materjalide kohaselt oli üheks peamiseks meetmeks, mis võinuks mürahäiringut vähendada, väiksema võimsusega (2,3 MW) tuulikute püstitamine.

Sellest oli lähtutud ka müra-uuringute tegemisel. Planeeringu materjalide kohaselt olevat valla ja arendaja vahel sõlmitud kokkulepe, et enam kui 2,3 MW võimsusega tuulikuid ei püstitata. Samas detailplaneering ise lubas ka kuni 3 MW võimsusega generaatorite püstitamist.

Riigikohus leidis, et kuna tegemist oli olulise leevendava meetmega, mille järgimata jätmine võinuks kaasa tuua müra normtasemete ületamise, oleks see pidanud olema selge piiranguna planeeringusse kirja pandud. Kohus rõhutas, et vastasel juhul ei oleks kaebaja õiguste kaitse efektiivselt tagatud.

Hoolimata sellest, et maaomanikul oleks ka pärast tuulikute rajamist võimalik nõuda müranormatiividest kinnipidamist, võib normide rikkumise tõendamine osutuda keeruliseks. Samuti oleks ebamõistlik asuda müraprobleemidega tegelema pärast tuuliku püstitamist ja nende tekkimist. Neil põhjustel otsustas Riigikohus, et rikkumine on sedavõrd oluline, et planeering tuleb tühistada.

Mürahindamine ja –mõõtmised

Kaebaja heitis ette veel seda, et müra hindamise käigus ei võetud arvesse kõiki müraallikaid. Eelkõige puudutas see lähedalasuvast dolokivikarjäärist lähtuvat müra. Vald väitis nii planeerimismenetluses kui kohtumenetluses vastu, et karjääri ja tuuliku müra ei kumuleeru, seda lähemalt põhjendamata. Riigikohus leidis, et väidet, et müra ei kumuleeru, tuleb põhjendada just haldusorganil. Kui seda tehtud ei ole, ei lähe tõendamiskoormus kaebajale.

Riigikohus võttis seisukoha ka kaebaja poolt esitatud, pärast planeeringu kehtestamist tehtud müra mõõtmise tulemuste osas. Tegemist oli reaalsete mõõtmistulemustega, mis näitasid, et kohtades, kus modelleerimise tulemusena ei tohtinuks müra ületada 40 dB, on tegelik müratase 45 dB.

Kuigi mõõtmised olid tehtud pärast detailplaneeringu kehtestamist ja ei saanud olla määravaks planeeringu kehtestamisel, leidis kohus, et kohtumenetluses oli tegemist igati asjakohase tõendiga. Kohus leidis, et sellised mõõtmistulemused võivad viidata varasemate müraarvutuste ebausaldusväärsusele.

Koostamisel oleva maakonna teemaplaneeringu arvestamine

Samal ajal, kui koostati vaidlusalust detailplaneeringut, toimus ka maakonna tuuleenergeetikat puudutava teemaplaneeringu koostamine. Ühe teemana käsitleti teemaplaneeringus seda, kui kaugele elamutest tasub tuulikuid rajada. Erinevate seisukohtade jm materjalide põhjal peeti optimaalseks kauguseks 1000 m (ühes vallas isegi 2000 m). Riigikohus rõhutas, et kuigi teemaplaneering ei olnud detailplaneeringu kehtestamise hetkeks jõustunud, oli selle põhimõtete näol tegemist olulise asjaoluga, mida pidanuks arvestama ka detailplaneeringu koostamisel. Et seda antud juhul ei tehtud, luges kohus selle oluliseks kaalutlusveaks.

Üldplaneeringu muutmine

Detailplaneeringu koostamise ajal kehtinud Hanila valla üldplaneering käsitles ka tuuleenergia tootmist. Üldplaneeringu kohaselt oli Esivere külla kavandatud täiendavalt kuni 20 tuulegeneraatorit koguvõimsusega 30 MW. Detailplaneeringu kehtestamisega ületati seda võimsust 6 MW võrra. Riigikohus leidis, et see kujutas üldplaneeringu põhilahenduse muutmist, kuna üldplaneeringus sätestatud tootmisvõimsuse näol oli tegemist valla ruumilise arengu põhimõtetega ning säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimustega.

Riigikohtu hinnangul tuli üldplaneeringut tõlgendada selliselt, et selles toodust suuremas mahus tuuleenergia tootmist ei peetud vajalikuks. 30 MW oli antud juhul üldplaneeringus sätestatud piiriks, millises mahus vallaelanikel tuleb tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid taluda. Seda piiri ületavat detailplaneeringut oleks pidanud menetlema üldplaneeringu põhilahendust muutvana; seda aga antud juhul tehtud ei olnud.

Natura hindamise läbiviimine

Lisaks tuulikute müraga seotud argumentidele oli kaebaja põhiliseks etteheiteks, et keskkonnamõjude strateegiline hindamine (KSH) jäeti õigusvastaselt algatamata. Kaebaja leidis, et KSH tulnuks algatada, kuna projekt võis negatiivselt mõjutada lähedal asuvat Natura 2000 võrgustiku ala (Väinamere hoiuala asus 700 m kaugusel). Seejuures leiti ka KSH vajalikkuse kohta tehtud eelhinnangus, et tuulikute vale paigutusega võib kaasneda oluline negatiivne mõju Väinamere hoiualale ning kaistavatele linnu- ja loomaliikidele.

Riigikohus leidis, viidates nii Euroopa Kohtu kui enda varasemale praktikale (otsusele haldusasjas 3-3-1-56-12), et kuna mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele ei olnud välistatud, oleks pidanud KSH igal juhul läbi viima. Kuigi planeeringumenetluses koostati Natura-ala kaitseväärtuste kohta eksperthinnang, ei pidanud Riigikohus seda piisavaks.

Arvestamata jäeti kumulatiivne mõju; lisaks vaidlusalusele kahele tuulikule oli piirkonnas veel ca 20 tuulikut, mille kogumõju polnud kordagi hinnatud. Samuti ei olnud järgitud KSH menetlusnõudeid ega KSH aruande sisunõudeid. Eeltoodud põhjustel leidis Riigikohus, et KSH algatamata jätmine oli õigusvastane. Kuna sellest tulenevalt puudus otsustamiseks vajalik info, oli detailplaneeringu tühistamine õigustatud ka Natura hindamise vigade tõttu.

Kokkuvõte ja järeldused

KÕKi hinnangul aitab uus Riigikohtu lahend selgitada mitmeid küsimusi, mis müranormide kohaldamisel praktikas sageli tekivad. Kuigi keskkonnaministeerium on äsja valmistanud juba uued müra normtasemeid puudutavad õigusaktid, peaks meie hinnangul ka tulevikus lähtuma Riigikohtu poolt sedastatud põhimõttest, et mürahäiringut tuleks piirata võimalikult suures ulatuses, arvestades erinevaid huve ja õiguseid.

Ebapiisavaks on keskkonnaotsuste tegemisel vaid müra normtasemetest kinnipidamise kontrollimine. Riigikohtu poolt võetud lähenemine vastab ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23 lg-le 4. Selle sätte kohaselt loob keskkonna kvaliteedi piirväärtuse (nt müranormi) ületamine vaid eelduse, et isikute õigust tervise ja heaolu vajadustele on rikutud.

Sõltuvalt asjaoludest võib isikute õigust rikkuvaks olla ka juba väiksema ulatusega häiring. Samuti võiks eelduslikult ka tulevikus jääda kehtima põhimõte, et ka uute planeeritavate objektide mõjualas tuleb kohaldada taotlustasemeid.

Oluliseks võib pidada ka, et Riigikohus rõhutas, et nii mürahinnangu andmisel kui nn Natura hindamisel on oluline välja selgitada kavandatava tegevuse koosmõju teiste olemasolevate või teadaolevalt planeeritud tegevustega. Selline lähenemine on hädavajalik, et vältida nn „salami-slicing“-efekti, ehk olukorda, kus üks suur arendusprojekt tükeldatakse väiksemateks osadeks just selleks, et vältida põhjalikku keskkonnamõjude hindamist.

Antud juhul oli tegemist just sellise näitega: üksikute tuulikute rajamise tulemusena oli külas juba mitmekümne tuulikuga tuulepark, ent selle mõjud Natura-aladele olid jäänud hindamata. Loodetavasti on ka sellest aspektist tegu õpetliku lahendiga kõigile arendajatele ja otsusetegijatele.

Riigikohtu otsus

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta