Taas on käes isetegemise aeg. Me küpsetame ise leiba ja teeme käsitööd, kasvatame köögivilju ning valmistame seepi ja segame kokku kosmeetikat. Aga kujutate ette elu, kui poest ei saagi midagi osta, sest poode lihtsalt pole? Kui peaaegu kõik tulebki endal valmistada? Muinasajal just nii elati.

Igal suvel taaskehastavad inimesed võitlus-, viikingi- ja käsitööklubidest Harjumaal Kiruvere metsade vahel Muinas-Eesti elu. Laagri ajastupiirid on 9.-12. sajand ehk ligikaudselt aastad 850-1150. Laagriliste sõnul on tolleaegse elu taaskehastamisel kõik tegelikult oletuslik, kuna säilmeid on vähe. Mõtlemisainet leiab laagriliste tegemistest sellegipoolest.

Sooja andsid umbkuub ja suurrätt

Alustades väljanägemisest, tuli muinaseestlastel valmistada endale mõistagi rõivad. Kanti linast särki – mehed lühemat, naised pikemat. Meestel olid särgi all linased või villased püksid. Aluspesu muinasajal polnudki. Särgi peal kanti umbkuube ja külmema ilmaga ka sõba ehk suurrätti. Jalas olid nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise.

Särgikaeluse koos hoidmiseks kandis muinaseestlane sõlge, kuna nööpe sel ajal veel polnud. Kaupa tegema või pidusse minnes pani ta endale külge aga ka sõrmused, rinnanõelad, ketid ja ripatsid või käevõrud ning vööle uhke noatupe. Kui tänapäeval armastab jõukas eestlane ennast kullaga üle külvata, siis Muinas-Eestis kuldehteid peaaegu polnud. Kulda hoopis põlati. Ehted olid valmistatud peamiselt pronksist, jõukam rahvas sai uhkustada hõbeehetega. Muinasaegne pronks oli messingi moodi kollane, kuna selles oli palju igasuguseid lisandeid, näiteks tsinki, mis annabki kollaka värvi.

Valatud ja graveeritud ehteid kaunistati enamasti loomornamentidega. Kui ornament löödi peale punsliga ehk metallpulgaga, mille tipus on muster, kaunistavad ehteid geomeetrilised kujundid – rõngad, täpid, kolmnurgad. Muinas-Eestis tegutses juba ka ehete tegemisele spetsialiseerunud meistreid. Metalli toodi praeguse Tšehhi aladelt ja ehted olid kallid. Pronksi ja hõbeda kõrval kanti ka klaashelmeid, mis olid samuti kallid. Neid võidi teha nii kohapeal kui tuua teistest maadest.

Põllutööle puust rehade ja labidatega

Tööd tehti Muinas-Eestis nii puust kui rauast tööriistadega. Puust olid põllutööriistad – labidas, reha, äke, ader ja neid meisterdas iga mees kodus ise. Nuge, kääre, kirveid, vikateid ja muid terariistu sepistas aga sepp. Rauda saadi selleks oma maa soodest. Sepa tehtud tööriistad olid kallid ja neid hoiti ning need peeti lõpuni.

Ka toidunõud olid põhiliselt puust ja enamasti voolisid neid vanamehed, kellest enam muu töö tegijat polnud. Naised põletasid maa sees aga savinõusid, kasutades selleks kodu lähedal leiduvat savi. Muinasaja savinõud ei ole tehtud kedraga, kuna see jõudis meile alles pärast viikingiaega. Seega vooliti anumad käte vahel.

Arieli ja Fairyt ning mandlilõhnalisi siidiproteiinide ja kašmiiriekstraktidega dušigeele muinasajal polnud. Et mustus nii ihult kui rõivastelt maha saada, keedeti seebiks kokku rasv ja tuhk. Saadud seep ei lõhna küll Pariisi järele, ent puhtaks peseb siiski.

Kartuli asemel laual naeris ja läätsed

Muinaseestlased toitusid tervislikult, kiusatusi tekitavaid hamburgeriputkasid neil ju põlluserval polnud. Ja kuna poest süüa osta ei saanud, tuli toidukraam kõik ise kasvatada või küttida. Eestlaste praegusaja igaõhtust toitu kartulit muinasajal veel ei tuntud. Siis kasvatati hoopis naerist, kapsast, läätsi, ube ja herneid, keedeti jahukörti, küpsetati rukki-, kaera- ja nisukakukesi ning veristati loomi. Sool oli Muinas-Eestis toidus suhteliselt harv külaline. Magusaks tehti roogi aga enamasti meega.

Kui muinaseestlane jahile läks, võttis ta kaasa oda, vibu, jahinoa või püünised. Võitlusse minnes tõmbas ta aga kõigepealt ülle lambavillaga täis topitud puhvaika moodi vammuse ja rikkam mees selle peale ka rõngassärgi või lamellturvise. Pähe pani ta nahk- või teraskiivri ja enda kaitseks võttis kätte metallist kuplaga puidust ümarkilbi. Teise kätte vibu, sõjanuia, oda või kirve, jõukam sõdalane mõõga. Korraliku sõjavarustuse eest tuli sepale või kaupmehele välja käia lausa talu hind.

Nii on kunagi kõike ise tehtud ja sedaviisi hästi ära elatud. Seega tasub mõelda, mida saaks tänapäeval samuti ise teha ning kas kõike on tarvis ikkagi poest osta? Alati ei pruugi isetegemine tulla küll odavam, kuid seda väärtust, mis ise tehtul juures, ei saa osta ühestki poest ega mingi raha eest.

Allikad: Kiruvere Muinaslaagris osalejad

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta