7. juulil 2017 sai teatavaks, et Lääne-Virumaal Injus perekond Valtini mesilas on toimunud mesilasperede massiline hukkumine. Mesindusspetsialistide hinnangul on selle tõenäoliseks põhjuseks mesilaste mürgitamine taimekaitsevahenditega. Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp, kes on ühtlasi kemikaaliohutuse komisjoni liige, aga leidis 8. juuli Aktuaalses Kaameras kõnealust juhtumit kommenteerides, et “sellised juhtumid on selles mõttes haruldased, et neid ei juhtu väga palju. Eelmisel aastal me tuvastasime põllumajandusametis ühe juhtumi, kus mesilased hukkusid massiliselt taimekaitsevahendite väärkasutamise tõttu. Ja on selge see, et selliste kaebuste laekumine on vähenevas trendis.”

Mesinikud seda optimismi ei jaga. Inju mesilaste massiline hukkumine pole tänavu ainus – mesindusringkondades on teada, et sarnaseid juhtumeid on olnud veel, kuigi enamik neist ei ole leidnud avalikkuses sellist kõlapinda. Siin tuleb visata kivi ka mesinike kapsaaeda, kes ei kipu selliseid juhtumeid avalikustama. Ühelt poolt põhjuseks alusetu hirm oma maine pärast (mesi mürgine, kuigi tegelikult ei ole), samuti pole asjaajamine lihtsaimate killast ning mitmetel ametliku käigu saanud juhtudel pole analüüside liig hilja võtmise tõttu süüdlast selgunudki. See annab ka asjaomasele ametnikule aluse kõnelda “ühest juhtumist” ja “kaebuste vähenevast trendist”.

Probleem ei ole uus, mesinikud on rääkinud sellest arvukatel kohtumistel põllumajandusministeeriumis, selle kohta on koostatud ligi 5000 allkirjaga petitsioon (algataja Maire Valtin, kelle mesilas seekordne massimõrv toime pandi), mis edastati toonasele põllumajandusministrile Ivari Padarile, Riigikogus moodustati mesilaste kaitse töörühm etc. etc. Tulemusi ei ole. Eesti Mesinike Liit kui kõige arvukamalt mesinikke ühendav organisatsioon on saanud oma avaldustele ja ettepanekutele erinevate põllumajandusministrite allkirjadega pikki ja üldsõnalisi vastuskirju, mis ei anna tegelikult vastust ühelegi tõstatatud küsimusele. Uus taimekaitseseadus ja sellest tulenev taimekaitsetöid reguleeriv määrus on endiselt välja andmata. Riigikogu mesilaste kaitse töörühm ei ole tegelikult tööle hakanud ja on praeguseks kahanenud enam-vähem üheainsa liikmeni (vähenev trend?)
 
Neonikotinoidid ja glüfosaadid, mida taimekaitses praegu kõige laialdasemalt kasutatakse, on süsteemsed mürgid, mille kahjulik toime nii elusorganismidele kui ka pinnasele ja põhjaveele peaks olema teada igale keskkonnast vähegi hoolivale inimesele. Kui Euroopa Komisjon arutas 2013. aastal kolme neonikotinoidi ajutist keelustamist taimekaitsetöödel, oli Eesti üks neljast ELi liikmesriigist, kes jäi erapooletuks. Miks? Kes olid otsustajad?
 
Juunis 2016 pikendas Euroopa Komisjon poolteiseks aastaks glüfosaatide kasutusluba. Väetisetootjate, põllumeeste ja teiste asjast huvitatute survel kavatsetakse nende kasutamist lubada seejärel veel kümme aastat. Kas Eesti jääb ka siis elegantselt erapooletuks?
 
Eesti mesinike hääl on olnud vaoshoitud ja lobitöö vähene. Võib-olla kiirendaks mesilaste kaitset ja hüvangut tagavate seaduste ja määruste vastuvõtmist see, kui mesinikud läheksid – ei mitte tänavale, vaid otsustajate kabinettidesse. Koos mesilastega.

Lugu pärineb Eesti Mesinike Liidu koduleheküljelt.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta