Viimasel korral hulkusime Karala-Pilguse hoiualal, trehvasime rebastega, püüdsime tulutult pääseda Naistekivimaale ja Südamerahule ning nautisime kohisevaid merelaineid Mõndalaiul. Nüüd aga ootab meid ees Rammu saar: ligikaudu 1 km2 suurune maalapp Kolga lahes, mis pakub külastajale palju avastamisrõõmu nii looduse kui ka pärandkultuuri seisukohalt. Rammu saarele pääsemiseks tuleks uurida kohalike paadimeeste kontakte Kaberneeme sadamast, osaleda mõne matkafirma süstamatkal või lüüa kaasa SA Eestimaa Looduse Fondi (ELF) looduskaitsetalgutel. Kindlasti tuleb aga meeles pidada, et linnukaitseala tõttu kehtib Rammul osaline liikumiskeeld juuli keskpaigani.

Saarehull on Rammule sattunud lausa neljal korral ja alati talgujuhina, mistõttu on mitmepäevastel saarel viibimistel olnud küllaldaselt võimalust seda põnevat paika tundma õppida. Esmalt loodusest: Rammu saarel asub Eestis väheesinev taimekooslus kukemarjanõmm, mis põhimõtteliselt kujutab endast lagedat maastikku, kus on kõikjal lausaliselt tumeroheliste kukemarjapuhmaste latakad. Taolist kooslust leidub ka teistel Kolga lahe saartel, näiteks naabersaarel Koipsil. Hariliku kukemarja mustendavaid ja C-vitamiini poolest rikkaid vilju saab suhu pista juulis ja augustis.

Tegemist on Eestis kõikjal tavalise rabade ja rabametsade taimega, kuid Rammu teeb eriliseks just viis, kuidas kukemarjad siin kasvavad: suure ja laiuva vaibana. Lisaks leidub saarel hariliku kukemarja vahel kasvamas alamliiki põhja-kukemarja, mis on Eestis haruldane, kuna asub siin oma leviala lõunapiiril. Peale Rammule leidub teda veel teistelgi Põhja-Eesti saartel, nagu näiteks Mohnil ja Aksil. Eesti põhjarannikul viibides võiks paljajalu läbi männimetsa jalutamine olla küllaltki ebameeldiv tegevus: okkad, samblikud ja käbid torgiksid meie jalatallad päris korralikult läbi. Sellise mure võib aga Rammul täiesti ära unustada: suvistel talgutel lõunapausil läbi männimetsa randa ujuma minnes võis kogu teekonna ette võtta just nimelt ilma jalatsiteta. Maapinda kaitsva vaibana embavad kukemarjapuhmad on talla all nii sensatsiooniliselt pehmed, et sooviks lausa pikemaks ajaks puhmaste vahele seisma ja unistama jääda ning täiel rinnal looduse rahu ja vaikust nautida. Kahjuks on aga selline taimekooslus hävimisohus, mistõttu korraldatakse saarel igal aastal looduskaitsetalguid.

Ajalooliselt on Rammu saar olnud täiesti lage (vaata näiteks siit); üksikuid puid leidus vaid elumajade ümbruses. 1980. aastate teises pooles otsustati saar metsastada ning istutati mände täis. Ja need samad männid on nüüdseks kasvanud okslikest ja jändrikest tüvedest koosnevaks müüriks, mille all sureb kõik muu taimestik ära, mistõttu Rammu oleks tulevikus liigivaene männisaar. Niisiis raiutaksegi talgute käigus männimetsa maha, et seeläbi taastada avatud maastikku ning haruldast kukemarjanõmme. Üleriigiliste raiemahtude suurenemise taustal võib tavainimesele see tunduda järjekordse kuritegeliku metsavägistamisena. Ometigi on männid meil kõikjal Eestis levinud, kuid kukemarjanõmme leidub vaid Kolga lahe saartel, mistõttu on ülimalt oluline seda haruldast kooslust säilitada. Rammu pinnas ei ole niikuinii sobilik palgimetsa kasvatamiseks, mistõttu sealsetest mändidest majanduslikku tulu ei saa. Aasta-aastalt saarel talgutel käies on olnud väga põnev jälgida, kuidas tööplats järjest laieneb ja üha kenama ilme võtab. Käesoleva aasta sügisel sai lõpuks saare keskosast avatud ka merevaade. Mäletan, kuidas kolm aastat tagasi algas ühe suure rändrahnu juures mets pihta ning rannani jõudmiseks pidi tükk aega tihedalt okslike mändide vahel pikeerides ekslema. Nüüd on aga rändrahn esinduslikult keset kukemarjanõmme igast küljest vaadeldav ning kaunis rannajoon kergesti ligipääsetav. Viimastel aastatel pole suviseid talguid Rammul enam korraldatud: nimelt oleks vaja maharaiutud puudest tekkinud oksahunnikud kohe ära põletada, kuid suvisel kuival ajal on see liialt ohtlik ettevõtmine. Seetõttu on valdavaks saanud kevadised ja sügisesed talgud. Sügistormidega võib aga olla keeruline saarelt ära pääseda. Ühel aastal sõitsimegi kõrge lainetuse tõttu Kaberneeme sadamasse mitte tavapäraselt Koipsi läänekallast mööda, vaid hoopis Koipsi “tagant” ehk siis idakalda juurest, kus meri oli rahulikum. Sellegipoolest kõikus paat lainetel kõhedust tekitavalt ning külmad vahupritsmed pommitasid silmnägu. Vahel võib siiski sügisesel ajal merevesi olla küllaltki soe. Nii tegimegi kaks aastat tagasi septembri lõpus otse merekaldale luksusliku ristkülikukujulise kilesauna, mille mõlemas servas asuvad pikad pingid mahutasid sauna kümme inimest. Leil oli sedavõrd hea, et saime kolm korda käia ennast merre kastmas.

Rammu saar asutati inimeste poolt 18. sajandil ning ülekaalukad olid Lamboti ja Klamase perekondade esindajad, mida tunnistavad ka Rammu kalmistul asuvad hauaristid. Eesti ajal küündis elanikkond umbes 100 inimeseni: saarel oli oma algkool ning umbes 20 elumaja. Huvitaval kombel oli aga kogu asustus koondunud väiksele kompaktsele alale saare läänekaldal ning idakallas oli kasutusel karjamaana. Meri sööb läänekaldast igal aastal tüki maad ära, mistõttu mitmete hoonete vundamendid on juba merre langenud. Mäletan ise samuti, et kolm aastat tagasi asus üks kaevukoht paari-kolme meetri kaugusel kaldajärsakust, kuid sel sügisel oli kaev nihkunud juba täiesti järsaku servale. Samas pole karta, et saare üldpindala väheneks, sest ida poolt kerkib maad juurde. Vundamendid ongi aga ainus, mis kunagisest asustusest järgi on, sest II maailmasõja ajal põgenes suurem osa rahvast paatidega Rootsi ning viimased mahajääjad sunniti nõukogude sõjaväe poolt saarelt lahkuma 1950. aastatel. Lisaks vundamentidele võib näha ühe aida või muu kõrvalhoone müüre ning ühte kaldajärsakusse ehitatud kivikeldri uksevõlvi. Siin-seal märkab kiviaedu ning aimatav on vana karjatee asukoht. Minevikus matsid saareelanikud oma kadunukesi kirdenurgas asuvale surnuaiale, mille värav ja hauatähised on tänapäeval korrastatud. Ühtlasi on siin mitmeid uusi hauaplaate 2000. aastatest: paljude sõjaajal Rootsi põgenenud ning seal vanas eas surnud inimeste viimne soov on olnud oma tuhk endisesse kodupaika maetud saada. Kalmistu rahulikku üldmuljet tumestab aga fakt, et väravaehitis on sovjetiajal sõdurite poolt auklikuks tulistatud. Nimelt paistis värav lagedal saarel kaugelt silma ning sobis hästi laskeharjutuste sihtmärgiks. Tänapäeval Rammul püsielanikke pole; endisel külakohal asuvad vaid suvilakrundid, mida hakati rajama 1990. aastate alguses pärast nõukogude sõjaväelaste lahkumist saarelt.

Nõukogude perioodist on saart jäänud ilmestama kaks tuletorni: läänepoolne, perekond Praksi suvila kõrval asuv torn, on korrastatud ning tipust paistavad suurepäraselt kätte nii Rammu enda panoraam kui ka kõik muud ümbritsevad saared: Aksi, Allu, Keri, Koipsi, Malusid (Lõuna-Malusi, Põhja-Malusi ja Vahekari), Pedassaar, Prangli, Rohusi ja Umblu. Idapoolsele tornile sai saatuslikuks käesoleva aasta alguse jaanuaritorm, mis kogu konstruktsiooni täies pikkuses maha murdis. Päris üllatuslik see juhtum polnudki. Torn algas mõnemeetrise koonusega ning läks seejärel üle silindriks. Üleminekukohas jooksis pikk pragu, mida korduvalt kinni keevitati, sest lõhe avanes igal aastal uuesti. 2014. aastal loeti meile veel sõnad peale, et kui tornis käite, siis ainult ühekaupa, sest on vaid aja küsimus, millal too ümber kukub. Niisiis ootasimegi kolme aasta tagustel suvistel talgutel kannatlikult üksteise järel, millal keegi mööda kumedalt kõmisevat keerdtreppi ülal ära käis ning järgmine inimene vaadet nautima suunduda sai. Seetõttu oli üsnagi ehmatav, kui pärast meie torniskäimist suundus üles umbes 15-liikmeline süstamatkajate seltskond: kõik korraga, sealjuures väiksed lapsed kaasas. Torn kõmises ja õõtsus ning selline mõtlematu tegutsemisviis pani meid pead vangutama. Õnneks küll tookord midagi ei juhtunud ega ka järgnevatel aastatel, mil talgulistega sai samuti suurema seltskonnaga ülal ära käidud.

Saartel elamine on ajalooliselt olnud sobilik vaid kangemat sorti rahvale, kes õppisid ennast kesistes oludes oskuslikult ära majandama. Seetõttu on arusaadav, et saareelanikud kasutasid ära iga võimalust lisatulu teenimiseks. Rammulaste õnnistuseks uhtus meri idakalda vahetus läheduses asuva lageda ja tillukese Allu saare randa 1851. aastal pikkloibvaala laiba, kes oli Läänemerre eksinud ja siin toidupuudusel nälga surnud (vaata joonistust siit). Vaalakorjust näidati raha eest laatadel ning karkass müüdi lõpuks Peterburi Teaduste Akadeemiale, kus too peaks veel tänapäevalgi alles olema. Niisuguseid markantseid juhtumeid sealkandist rohkem teada pole ning nüüd avaldab piirkond fauna osas muljet peamiselt linnustikuga: saarel on mitmeid vanu pesakaste kosklatele ning väike linnuvaatlustorn järve kaldal. Rammu kolm soolase veega järve on aeg-ajalt mereveega ühenduses, roostikuga palistatud ning lindudele igati sobilikud. Linnuvaatlustorni all leidub kontpuuliste sugukonda kuuluvat III kaitsekategooria taime rootsi kukitsat, mille punased marjad pidavat olema ei söödavad ega mürgised. Ise olen neid marju korduvalt proovinud ning elan õnneks tänini. Linnuvaatlustorni ligidal on metsa vahele peitunud veel neljaski järv, mis asub rohkem sisemaal ja on mageveeline. Järvekaldal on näha märke siin varasematel aastatel tegutsenud koprast. Rammu linnustikku, nagu teistelgi väikesaartel, ohustavad rebased, kes küll siin periooditi paastutoiduga läbi peavad ajama: siin-seal leiduvates ekskrementides on näha kurdlehise kibuvitsa seemneid.

Lõpetuseks kutsun kõiki loodus- ja pärandkultuurihuvilisi matkajaid köitvat Rammu saart avastama. Vihje romantikutele: Muuga sadama tuled säravad suveööhurmas ütlemata rahustavalt ning kiviklibusel merekaldal võib neid kaua-kaua väsimata vaadelda. Sedaviisi tsivilisatsiooni kärast-mürast kaugel, kuid ometigi turvaliselt lähedal olles tajud selgelt, kui põnev ja hingepaitavaid elamusi pakkuv on kodune Eestimaa.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta