Meenutame hetkeks eelmisel reedel tutvustatud Osmussaart: milline mitmekesine maalapp astmelise pankranniku, maaaluste punkrite ja põnevate rahnudega. Elevust lisavad ka saare loomasukad: paksuvillased ja määgivad lambapered, punakaspruunid veised ja kollane paimaias saarekõuts Artur. Neist esmamainitud – lambad – on meid ees ootamas ka järgmises sihtkohas, nimelt Kaevatsi laiul.

Kaevatsi, umbes 1,4 km2 suurune laid Väinameres, on osa Hiiumaa Sarve poolsaarest lõunapoole jäävast saaretekogumikust, kus Emake Loodus pole ennast tagasi hoidnud ning on laidude merre puistamisel olnud eriti heldekäeline. Kaevatsi suuremad naabersaared on Saarnaki, Hanikatsi, Vareslaid, Kõrgelaid ja Ahelaid ning sekka jagub veel kamaluga väiksemaid merest välja piiluvaid maakillukesi. Kui sattusite juhuslikult käesolevat lugu lugema, sest olete huvitatud Kaevatsi külastamisest, siis rõõmustate kindlasti teadmise üle, et erinevalt Kaevatsi naabritest saab siia saarele jalgsi läbi mere jalutada. Teekond algab Sarve poolsaare tipust ning postidega tähistatud rajal võib veetase küündida poolde reide. Võib-olla olete aga lausa läbi lugenud ka kõik eelnevad 14 saarelugu ning olete vaikselt ise samuti saarefanaatikuks kujunemas? Sellisel juhul on Kaevatsi koht, mida kindlasti peate külastama, sest pole paremat paika suurendamaks omalt poolt külastatud saarte arvu. Vähe sellest, et Kaevatsile endale saab peale jalutada, on selle laiu ümber veel hulgaliselt tillemaid saarekesi ehk rahusid, mis samuti on jalgsimatkajale kättesaadavad. Kolmel neist – Võrkrahul, Õmburahul ja Paasrahul – kasvab pealt puittaimi ja põõsaid. Miniatuursed Ratasrahu ja Hülgerahu on aga oma kääbuskasvu tõttu lagedad lapid. Mainimata ei saa jätta ka kirssi tordil: tõsimeelsetel saarefännidel on Kaevatsile võimalik soetada oma krunt. Käesoleva loo kirjutamise aegu oli neid müügis kaks: Loviisa ja Munasma.

Mullune suvi ei paistnud sugugi silma alaliselt kenade ja püsivalt soojade ilmade poolest. Õnneks siiski jagus Hiiumaa kanti täiesti talutavaid suveilmu juuli teises pooles, mil Saarehull veetis siin imelise puhkusenädala ja külastas ühtekokku 7 saart. Esmaspäeval sai peatusega Suur-Pihlakarel ette võetud talgureis Saarnaki laiule, kus hooldati viis päeva orhideede kasvupaika. Reedel tagasi Hiiumaale naastes otsustasin nädalavahetuseks sinnakanti matkama jääda ning käisin ära esmalt Külalaiul ning seejärel Kaevatsil koos toda ümbritsevate satelliitsaarekestega. Heltermaa sadamast sai raske seljakott seljas – kaasas pidi ju olema kõik nädalaseks puhkuseks tarvilikud asjad, sealhulgas tööriided talgute jaoks – kõnnitud 3 km Sarve poolsaarele, kus asub RMK telkimisala. Pärast väiksevõitu tunneltelgi püstiseadmist ja mõningast puhkust sai pisemasse seljakotti pakitud päevamoon ning retk Kaevatsile võiski alata.

Sarnaselt teistele väikesaartele, kus eluviis moodsate aegadega sammu pidada ei suutnud, jäi ka Kaevatsi sovjetiajal, täpsemalt 1970. aastate keskpaigas, inimestest tühjaks. Enne seda oldi aga siin mere meelevallas elatud aastasadu: Eesti Kohanimeraamatu andmetel leidub kirjalikes allikates viiteid Kaevatsi elanikele juba 16. sajandi keskpaigast alates (Kwiste Thomas, Caesthe Matz, Kaiatze Matz). Eesti ajal ei saadud, nagu ka paljudel teistel väikesaartel, ka siin üle ega ümber salapiiritusega hangeldamisest. Näiteks kirjutab ajaleht Sakala (nr. 141) 26. novembril 1927. aastal, et Kaevatsil leiti ühekorraga 1120 liitrit (!) salapiiritust. Tänapäeval on Kaevatsi rahulik ja vaikne laid, kus endistele talukohtadele on rajatud suvekodusid ning kadastikud vahelduvad idülliliste rannaniitudega, millel patseerivad määrdunudvalge kasukaga lambakarjad. Kohati leidub rannikul tihedat roostikku, mistõttu saarele ringi peale teha ei saa ning tuleb aeg-ajalt kadastike vahel ekselda. Kui olete Kaevatsil jala maha saanud, siis soovitan esmalt astuda mööda teed esimeste majadeni ning seejärel pöörata lääneranda. Siin avaneb pilgule peagi vaade Võrkrahule: sellel kääbussaarel leidub paar pirakamat kivi istumiseks, mõni puu ja põõsas päikesevarjuks ning magedat sõstart näljapetteks. Puhkasingi parasjagu ühel rahnul istudes jalgu ja unelesin ajaviiteks, kui ehmatasin telefonihelina peale: traaditõmbajaks oli sõbranna, kes tahtis õhtul üheskoos peole minna. Minu tavapärane suvine vabandus kaasatulemise mittevõimalikkuse osas väikesaarel viibimise tõttu ei üllatanud ega pahandanud minu hobiga kursis olevat sõbrannat sugugi ning kohtumiseks sai kokku lepitud järgmine nädalavahetus.

Pärast Võrkrahult Kaevatsile naasmist ja rannaniidul lõunasse kõndimist möödute metsasaluga kaetud Pihlamäest, mis eriti maastikus silma ei torka, kuigi laid tervikuna on pigem madalapoolsem. Küll aga võib puude vahel silmata jäänuseid kunagisest asustusest, sealhulgas kiviaedu. Lisaks võib vahepeal lausa maapind jalge all värisema hakata: seda juhul, kui läheduses oli lambakari, kes inimesi nähes sääred otsustas teha ja valju müdinaga kaugemale pages. Laiu lõunatipus ootab meid ees järgmine liliputi mõõtu saar nimega Õmburahu, mis on Kaevatsiga peaaegu kokku kasvanud. Olgu öeldud, et Kaevatsi laiu ja Õmburahu vaheline veenire on madalama meretaseme korral ilmselt nii tilluke, et mõni kaugushüppaja saaks siit kerge vaevaga kuiva jalaga üle. Kadakate poolt vallutatud kild oli Võrkrahust üksluisem, kuid kohtasin siin muuhulgas maapinnal lambaluid, mis olid päikese toel pleekinudvalgeks luitunud. Jällegi Kaevatsile tagasi minnes suundusin idaranniku poole ning plaanisin ka Paasrahul ära käia. Kahjuks kippus vesi siiski Kaevatsi ja Paasrahu vahel liialt sügavaks, mistõttu pöördusin kaldale tagasi ja tegin madalas kaldavees ajaviiteks kosutava supluse. Mis mind aga ahhetama pani ja millest ma enne Kaevatsile tulekut teadlik polnud, oli tõik, et keegi õnnelik inimene on imetillukesele Paasrahule rajanud suvekodu! Puudetuka varjust paistev suvilakatus tegi ikka meele kadedaks küll: kui vaid saaks kunagi ka ise endale täiesti “oma saare”! Kompensatsiooniks luhtunud katse eest Paasrahule pääseda panin jala maha täiesti lagedale Ratasrahule, kuid pahandasin sellega kohalikud linnud välja, kuigi pesitsusaeg oleks pidanud juba läbi olema. Pea kohal tiirlevad ja kädistavad kajakad ning tiirud andsid igati mõista, et ma ei ole teretulnud ning vältimaks nende rohkemat segamist, pöördusin kiirelt läbi vee Kaevatsile tagasi.

Laiul seisin aga peagi silmitsi läbimatu roostikuga, mistõttu pöörasin kadakate vahele ja suundusin rohkem sisemaa poole. Kaevatsi kõige kitsama koha ehk Pihlasilma läheduses leidus mitmete endisaegsete taluhoonete varemeid ning kaugele ei jäänud ka kohalik hooldatud jaanituleplats hubaste istepinkide ja lõkkeasemega. Siit edasi põhja poole minnes läks kadastik üha tihedamaks: kohati oli küll kohalike maaomanike poolt sisseraiutud sihte ning veiste tallatud radu, kuid nii mõnigi neist lõppes lootusetu tupikuga. Torkivaid kadakaokkaid kirudes ekslesin üha sügavamale põõsastike ja kiviaedade labürinti: ka laiul on võimalik ära eksida! Lõpuks sai siiski kätte leitud õige teejupp ning põhjatipus olevast Rängamäest möödudes sai sammud jällegi Sarve poolsaare suunas seatud. Õhtul Sarvel puhates ja telgis väsinud jalataldu mudides hingasin mõnuga sisse soolakat mereõhku ning päevasest ringitatsamisest tulenevalt möödus öö telgis pikas ja sügavas unes. Hommikul pärast varustuse kokkupakkimist ootas jällegi ees mõnekilomeetrine marssimine Heltermaa suunas ning seejärel juba praami- ja bussisõit koju. Ei ole ilusamat aega saarte külastamiseks kui kesksuvi ning on vähe teisi nii virgestavaid tegevusi kui matkamine väikesaartel. Küll on siin ilmas ikka häid asju välja mõeldud!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta