Möödunud reedel külastasime kaunist ja vaheldusrikast Mohni saart, kus kuldsed liivikud puidust laudteedega köitsid pilku rändrahnude, nägusate tsaariaegsete hoonete ja hiiepärnaga võidu. Seekordne sihtpunkt – Pedassaar – asub Mohnile väga ligidal; nimelt Kolga lahes, kus oleme juba varemalt tutvunud Rammu ja Koipsi saartega. Saarehull haaras paar aastat tagasi oma lähikondsed kaasa ning tegi Pedassaarel ühe suvise päevareisi.

Nimetatud saarele on võimalik pääseda näiteks Salmistu sadamast mootorpaadiga, tellides sõidu kohalikult vanahärralt, kes suvise transporditeenusega endale pensionilisa teenib. Kuna 86-hektarilisel Pedassaarel asuvad RMK metsamaja ja matkarada, on paadimehe kontakt kättesaadav RMK kodulehel. Aastate vältel on nii mõnedki poolhullud matkajad üritanud Pedassaarele läbi mere kõndida, kuid see on kahtlemata väga ohtlik ja ebasoovitatav tegevus, mida tõestab ka sellisel retkel uppunud inimeste arv. Mõistlikum on kasutada paaditeenust, rentida süst või osaleda mõne matkafirma retkel.

Tookordsel suvel, kui Saarehull suuna Pedassaarele sihtis, puhusid päikesepaistelisest ilmast hoolimata üpriski vinged tuuled ning merel oli üksjagu lainetust. Seetõttu tegi mootorpaat lainetel päris korralikke hüppeid ning pani ühtviisi elevusest kilkama nii 80. eluaastates vanaema kui ka algkooliealise õepoja. Olles paadist kaldale roninud, puutusid kohe esimesena meie vaatevälja RMK lõkkekoht pinkide ja laudadega ning infoputka. Teabetahvlite tekstide kaudu saime taustateadmisi saare looduse ja mineviku kohta.

Kui olete sammud seadnud randumiskohast saare põhjatipu suunas, siis paeluvad meeli lisaks rannavööndi taimestikule veel rohekad kajakamunade tükid, mis pärast tibude koorumist on jäänud maha vedelema, ning ka endistest aegadest puude külge jäänud pesakastid kosklatele. Viimasena mainitud veelindude mune on rannarahvas minevikus palavasti süüa armastanud – kui muna pesast ära võtta, muneb koskel üha uusi juurde.

Pedassaare põhjaosas leidub lastele vahvaid turnimisvõimalusi: siit avastate kõikvõimalikes suuruses rändrahne; üks raskemini vallutatav kui teine. Muuseas võib kohata ka kiskjate ja saakloomade vaheliste võitluste jälgi kas mahajäänud suletompude näol või lausa lumivalgeks pleekinud luudena. Saare liivane põhjakallas on erakordselt kaunis, eriti oma järsu liivaastangu tõttu. Siit avaneb vaade nii teistele Kolga lahe saartele kui ka meres asuvatele rändrahnudele, nimelt Landvaotsa kividele, mis on kormoranide elutegevuse tõttu lumivalgeks värvunud. Nimetatud rahnud asuvad saare loodeotsaga ehk Landvaotsaga samal joonel.

Siin, põhjaranniku päikesesoojal rannaliival, on paras aeg ja koht võtta ette üks puhkepaus ning sõmerat liiva pihkude vahelt läbi joosta lastes vesta pisut lugusid saare ajaloost. RMK loodusrada tutvustavast tekstist saame teada, et tänapäeval püsielaniketa Pedassaar asustati 19. sajandil, mil siin oli metsavahi majake. Samuti on saarel minevikus olnud piirivalve kordon ja lühiajaliselt kõrts. Siin on olnud hulgaliselt metsapõlenguid; viimati 1950. aastatel. Ja nagu väikesaartel ikka, on siingi omal ajal üritatud salapiirituse laadungeid ära peita.

Ajalehest Waba Maa (nr. 300, 20. dets. 1935. a.) saame veel teada, et saar on olnud oluline ööbimispaik varestele: ümbritsevatest rannapiirkondadest mandril on siia päikeseloojangul lennanud massiliselt nonne, kes koos päikestõusuga jälle mandrile oma päevastesse elupaikadesse naasid. Enne I maailmasõda on Pedassaare taimestikku saanud iseloomustada kui “harv mets” (Tallinna Teataja, nr. 168, 27. juuli 1913. a.), paarkümmend aastat hiljem aga oli siin juba noor männimets, mille seas üks suur kask ja mõned pihlakad-lepad tühjalt seisva endise metsavahikoha juures (Waba Maa, nr. 156, 6. juuli 1932. a.). Kolga mõisa omanik Stenbock rajas siia hõberebasekasvanduse, mis püsis kuni I Maailmasõja lõpuni ning tegi katseid ka huntide kasvatamisega. Tsaariajal tehti siin mõõtmisi varjusadama rajamiseks, kuid alanud sõda nullis suurejoonelised plaanid (Waba Maa, nr. 140, 17. juuni 1932; nr. 156, 6. juuli 1932. a.).

Põhjatippu rannaplaažilt ümber saare kirdetipu kivise Ulguotsa jätkub meie teekond idakalda suunas, kus enne RMK metsaonnini jõudmist näeme mändide vahelt järske ja maastikku ilmestavaid astanguid. Kaheksa ööbijat mahutav hubane metsamajake on rajatud endisele metsavahikohale ning hoonet koos ümbritseva lõkkeplatsi ja telkimisalaga saab broneerida ja rentida RMK kodulehe kaudu. Kuna tegemist on populaarse sihtkohaga ning kõik suvised nädalavahetused juba aasta esimeste kuude jooksul ära broneeritakse, tuleks ööbimissoovi korral oma külastuskuupäev aegsasti paika panna.

Metsamajakeseni jõudmiseks ei pea saarele tiiru peale tegema, vaid siia saab läbi metsa sammuda õkva randumispaigast: läbi Pedassaare kulgeb paar vana metsasihti. Kõndides metsaonnist mööda kaldaäärt edasi lõunarannale, kohtate seal pikka merre sirutuvat neeme, mille nimi on Liivsäär. Minnes kõige kaugemasse punkti, kuhu kuiva jalaga veel minna kannatab, saate siin kitsal liivaribal tammudes kahest küljest loksuvaid laineid vaadeldes kujutleda ennast maailma otsas seisvat. Ja lõunatipust edasi suundume mööda läänekallast taas lautrikohta, kust oma külastuskäiku alustasime, ning naudime teel vaateid kurdlehiste kibuvitsade sügavrohelistele põõsastikele. Ilus oled, Eestimaa!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta