Nüüdseks oleme koos pilku heitnud juba päris mitmele saarele: nende sekka on sattunud nii tuntuid kui vähem tuntud, suuremaid ja väiksemaid maakilde. Nõndaks väisasime läinud nädalal tillukest Vesiloo maad, mis asub Vilsandi põhjarannikul ja kuhu naljalt kuigi tihti ei satu. Sealsed huviväärsed klibuvallid ja tihedalt okstest läbipõimunud türnikud loovad efektse maastikupildi ning mere meelevallas oleval maalapil jätkub avastamisrõõmu igas vanuses matkajale. Aga mis oleks, kui suunduks vahelduseks hoopiski ühele laialt tuntud ja kergesti ligipääsetavale saarele – Aegnale?

Kuigi mitmed noored pered on suundumas maale elama ning taasavastavad külaelu võlusid, on Eesti suurima rahvaarvuga piirkonnad siiski endiselt Tallinn ja Harjumaa. Ja sealsete elanike jaoks ongi matkamiseks just Aegna üks kõige ligidamal asuvaid saari. Kuna Aegna asub Tallinna Kesklinna haldusalas, on meie pealinn ainus linn Eestis, mis saab uhkeldada kesklinnas asuva meresaarega. Ligi 3 ruutkilomeetrisele Aegnale, varasemates dokumentides ka Äigna. Eigna, Wulf ja Ulfsö (saksa/rootsi ‘hundiväin’ ohtliku väina tähenduses), pääseb maist septembrini hõlpsasti Tallinna Kalasadamast liinipaadiga.

Põlise harjumaalasena oli ka Saarehullule Aegna saar kohe varnast võtta, kui sügisese jaheduse saabudes hakkas hinges kripeldama kahjutunne suve möödumisest ja mitmepäevaste saarematkade lõppemisest. Püüa, mis sa püüad, aga kui ikka põed raskekujulist ja kaugele arenenud patoloogilist saarehulluse tõbe, ei saa kohe kuidagi päikesepaistelise ilmaga piirduda vaid kodulähedaste jalutuskäikudega, vaid tõmbud kui magnetiga saartele. Ja nii siis saigi vahelduseks ühel septembrikuul tehtud päevaretk Aegnale grüünesse: hääbuva suve viimsetest ohetest osa saama.

Põlise harjumaalasena oli ka Saarehullule Aegna saar kohe varnast võtta, kui sügisese jaheduse saabudes hakkas hinges kripeldama kahjutunne suve möödumisest ja mitmepäevaste saarematkade lõppemisest. Püüa, mis sa püüad, aga kui ikka põed raskekujulist ja kaugele arenenud patoloogilist saarehulluse tõbe, ei saa kohe kuidagi päikesepaistelise ilmaga piirduda vaid kodulähedaste jalutuskäikudega, vaid tõmbud kui magnetiga saartele. Ja nii siis saigi vahelduseks ühel septembrikuul tehtud päevaretk Aegnale grüünesse: hääbuva suve viimsetest ohetest osa saama.

Aegna on suuresti kaetud metsaga ning siinne puistu on lausa ajaloolise tähtsusega. Nimelt andis Taani kuningas Erik VI Menved 1297. aastal välja akti, kus keelustas metsa raiumise Aegnal, Naissaarel ja Paljassaarel. Tänapäeval maakerke tulemusena poolsaarestunud Paljassaar koosnes toona kahest saarest. Keelu kehtestamise tungis loomulikult vajadus hoida puid alles kui meremärke laevadele, kuid ühtlasi võib seda vaadelda ka kui esimest dateeritud looduskaitselist tegevust Eestis. Viimase väite võib muidugi kahtluse alla seada, sest võimukandjatele olid raied siiski lubatud ja raied ka toimusid. Lisaks metsadele jagub Aegnale küllaldaselt kauneid liivarandu, arvukalt rändrahne ning mitmeid pärandkultuuriobjekte, nagu näiteks endine surnuaed ning maailmasõdade aegsed kaitserajatised. Kuigi tänavu Aegna ja mandri vahel jääteed ei tekkinud, on külmadel talvedel siiski vahel võimalik ka jalgsi mööda jääd saarele jõuda. Madala meretaseme korral on aga vahel tekkinud võimalus jalutada Aegnalt läbi vee lähedal asuvale Kräsuli saarele (seda ei soovita ilma väga hea ujumisoskuseta inimesele. Toim.).

Minevikus on Aegnal asunud kaluriküla, mille elanikud sunniti maailmasõdade aegu lahkuma. Siin on asunud sõjaväelaste elamud, Nõukogude Liidu perioodil piirivalve ning 1960.-1970. aastatest alates ettevõtete suvituskohad. Tänapäeval on Aegna elanikuks ennast registreerunud pisut üle 10 inimese, kellest aastaringselt resideeruvad siin kaks. Kohalike entusiastide toel on rajatud matkarajad, telkimis- ja lõkkekohad ning looduskeskus. Korraldatakse ka ekskursioone. Aegnast on hiljuti ilmunud kokkuvõtlik ja kaunilt illustreeritud raamat, mis on saadaval – koos kõikvõimaliku Aegnat puudutava teabega – leheküljel www.aegna.ee. Niivõrd terviklikult ja hästikoostatud lehekülge pole mul mõtet siinkohal hakata ümber jutustama. Pigem keskendun ikka isiklikele kogemustele ja tähelepanekutele, mis Aegna külastuse vältel tekkisid.

Sedamaid, kui Saarehull liinilaevalt Aegnale jala maha pani, suruti talle pihku Aegna kaart, kus olid ära märgitud tähtsamad vaatamisväärsused. Niisiis jalutasin, rajakaart näpus, endise Ohvitseride kasiinost lähistel, mille kollaseks võõbatud puidust välisvooder veel möödunud hiilgeaegu meelde tuletas. Rannajoonel patseerides ei õnnestunud kahjuks näha siinkandis liikuvaid merikotkaid. Küll aga torkasid silma merest välja ulatuvatel kividel aega surnuks löövad sitikmustad ja kollasenokalised kormoranid. Eestisse hakkasid kormoranid ehk karbased tasapisi ilmuma 1980. aastatel ning nende arvukus kasvas aasta-aastalt jõudsalt suuremaks. Merikotkad ei hakanud pirtsutama ning haarasid kinni võimalusest oma toidulauda uudse menüüga rikastada. Kormoranidest on merikotkastele saanud regulaarne menüü ja küllap jahivad nad kormorane ka Aegnal.

Saare lääneranna ligidal asub Järvesoo: endine järv kuivendati kunagi metsastamise eesmärgil ning nüüdseks on siin vesine lodumets. Keda aga mõte lirtsuvas metsaaluses sumpamisest vaimustuma ei pane, leiab ligidalt kuivemad metsad koos nendesse peitunud militaarrajatiste varemetega. I Maailmasõjas rajatud suurtükipatareid õhiti taganevate vene vägede poolt mõlemas ilmasõjas. Erinevalt I Maailmasõjast ei hakatud pärast II Maailmasõda rajatisi taastama, mistõttu minetas oma tähtsuse ja lammutati laiali ka neid teenindanud kitsarööpmeline raudtee. Suurtükipatareide ja muude hoonete jäänused on tänaseks suuremalt jaolt puude ja rohukamara alla peitu pugenud ning siin-seal vilksatavad salapäraselt kivimüürid. Aegna patareid jätsid mulle vähem võimsa mulje kui nende sõsarad Naissaarel, kuid imestada ja ahhetada sai siingi. Eriti tempokalt panid fantaasia tööle paiguti seentena maapinnale kerkivad luugid, mis manasid vaimusilma ette kitsad ja käänulised maaaluste käikude labürindid. Allpool maapinda jäävatele labürintidele sekundeerivad maapealsed: põhjarannal on taastatud siia sajandite eest rajatud müstilised kiviringid.

Kiviringist ei asu kaugel Eerikneem, kus rohu seest kostev krõbistamine pani kõrvu kikitama. Olles eelnevalt krõbistaja asukoha suuna kindlaks teinud, liikusin kaldale lähemale ning nägin peagi rohu sees “süüdlast” oma mustade nööpsilmadega mulle otsa vaatamas. Sahmerdajaks oli kaldataimestikku näksiv pontsakas mügri ehk vesirott, kelle helepruunilt läikivalt karvakasukalt päikesepaiste vastu helkis. Mügri kui näriline on esmapilgul igati süütu loom: toitub ta peamiselt veetaimede rohelistest osadet ja juurtest. Aga talviste külmadega, nagu teistelgi imetajatel, suureneb mügri energiavajadus ja siis ei ütle ta vähesel määral ka loomsest toidust ära: hamba alla satuvad limused, putukad, väikesed selgroogsed ja vahel ka kalad. Jätame hetkeks armsa loomakese isekeskis toimetama ja pöörame pilgu tagasi Eerikneeme ja militaarrajatiste vahele jäävale metsatukale. Hubasest ja valgusküllasest rannametsast leiame põnevalt paindunud männid, mis oma nõtkede tüvedega meenutavad keerukuju mängivaid lapsi või sambat tantsivaid latiinosid. Pidasin tookord neid tantsivaid mände rannatuulte ja liivase pinnase poolt vormitud kapriisideks. Tegelikult on aga nende eriskummaliste väänlevate tüvede tekkel samavõrra rolli mänginud sõjaliste laskeharjutuste ajal noorte puude latvu tabanud kuulid, mis võrasid lõhestasid. Nõidusliku metsa vahele on hästi sobitunud rändrahnud nimega Nõiakivid. Veelgi esinduslikuma kivikülvi leiame saare idaosast külakalmistu vahetust lähedusest, kus kivimürakad seisvad üheskoos justkui kärajatel nõu pidamas. Ühele siinsetest kividest on kinnitatud mälestustahvel kahele Eesti sõjaväelasele, kes hukkusid 1931. aastal käsigranaadi enneaegse lõhkemise tõttu.

Möödunud aegade kuma jõuab meieni ka läbi Aegna kalmistu, kust punaväelased sovjetiajal kiviaiad ära vedasid ning raudteerelssidest ebaaustusväärse piirde asemele rajasid. Säilinud on mitmeid raudriste, millelt saab veerida kunagiste elanike nimesid. Nõukogude Liidu perioodi tuletavad meelde suvilad ja kämpingud, millest nii mõnedki on hüljatud ja lagunemas. Kui olete Aegnale sattunud päikeselise ilmaga, saate kiirte soojust nautida näiteks kivisel Lemmiku neemel Tagaloome sihtpaagi all istudes, kaguranna plaažides sõrmedega kuldset rannaliiva sõeludes, looduskeskuse juures külakiigel tuule vihisemist nautides või metsaradadel linnulaulu kuulatades. Aegna on tallinlasele käeulatuses paiknev loodusoaas, kus toreda päevaretke vältel saab igati rutiinist välja murda ning vaimul puhata lasta. Tänu kergele ligipääsetavusele leidub Aegnal loomulikult palju külastajaid, kuid rahvamass hajub õnneks saarele laiali ning vaikust leidub siingi. Teadupärast on aga Eesti väikene ja loomulikult ei pääsenud ka mina Aegnal tuttavate kohtamisest. Õhtul koju jõudes ja väsinud jalgadest matkasaapaid ära tõmmates sai siiski iseendale siirast südamest kinnitatud, kui oivaline oli päev Aegnal. Sügisene rännukihk sai taas mõneks ajaks leevendust.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta