Teismelised kuulevad uimastitest nii koolis, pidudel kui ka lemmikbändide lauludes. Ning nad mitte ainult ei kuule, vaid puutuvad varem või hiljem kokku nutikalt korraldatud narkoäriga. Selles äris on üsna ükskõik, keda õnge võtta, kas last, kooli, linna või tervet riiki.
- Tarbimine ja tervis
- Delfi
- 6. november 2008
Nii oli näiteks 1970. aastate alguses ettekavatsetult narkootikumidega üle ujutatud Holland. Kõigepealt turustati seal odavat heroiini, kui aga oli saavutatud selle massiline kasutamine, tõsteti otsekohe hinnad lakke.
Mõned proovivad narkootikume, kuid ei muutu sõltlaseks. Teised satuvad lõksu juba esimesel korral. See kõik sõltub sellest, millised riskifaktorid inimest mõjutavad. Teadlased jagavad need järgmistesse gruppidesse.
Kaasasündinud, bioloogilised faktorid, mida laps ei saa mõjutada. Nendeks on vanemate või lähisugulaste alkoholism või narkomaania, ema, kes on raseduse ajal tarvitanud alkoholi, narkootikume või nikotiini ning looduse poolt kaasa antud endorfiini hulk organismis.
On uuringuid, mis räägivad sellest, et raseduse ajal väljendunud toksikoos, põhjendamatu anesteesia kasutamine sünnitusel ning mõne ravimi tarvitamine raseduse ajal suurendavad lapse riski saada narkomaaniks. Lapse organism harjub toksiliste ainete doosidega ning seejärel hakkab nende järele vajadust tundma.
Samadel põhjustel satuvad riskigruppi lapsed, kellel on olnud ägedaid või kroonilisi haigestumisi, mistõttu pidid võtma suurtes annustes või pikka aega teatavat liiki ravimeid.
Iseloomu eripära ning isiksuse omadused. Psühholoogid kinnitavad, et kõige sagedamini satuvad narkosõltuvusse kergesti ärrituvad, kiirete meeleolumuutustega või, vastupidi, häbelikud, kinnised ja veidravõitu inimesed. Lisaks veel demonstratiivsed, teatraalsetele efektidele kalduvad isiksused, kes püüavad ennast soodsas valguses näidata.
Kõik nimetatud omadused on nõrkuse ja väljakujunemata iseloomu tunnused. Narkomaania on aga just ebaküpse isiksuse haigus.
Keskkond: perekond, sõbrad, kultuuritase, religioon. Tähtsus on isegi elukohal. Näiteks on suurlinnades terved narkoäri võrgustikud. Maakohtadesse aga, kus endiselt õitseb alkoholism, hakkavad narkootikumid alles sisse imbuma. Eriti sellistesse kohtadesse, mis asuvad suurte autoteede või raudteesõlmede lähedal.
Vahel peituvad põhjused perekonnas: kas puudulik või liigne tähelepanu, pereliikmetevahelised närvilised suhted. Väga ohtlik on lahutus, eriti siis, kui laps pole veel viieaastane või on ta just teismeliseeas (15 ja vanem).
Lapsed elavad lahutust väga raskelt üle, isegi sel juhul, kui suhted vanemate vahel olid abielu ajalgi keerulised. Stressiseisundis juhuslikult avastatud narkootikumi mõju võib tunduda pääsemisena, piinavatest mõtetest vabanemisena.
Riskigruppi võivad sattuda ka ülehoolitsetud lapsed, need, kellel ei lasta sammugi omapead astuda. Nende iseseisvus surutakse maha, seetõttu on nad psühholoogiliselt ebaküpsed ega oska teha isiklikke valikuid.
Vahel aga on põhjuseks soov teha kõike kiusu pärast, keeldudele vastuoksa.
Rahuldamata hingelised vajadused on tugevaimaks motiiviks narkomaaniks saamise teel. Ning kahjuks ei mõtle vanemad selle üle eriti tõsiselt. Noorukid vajavad usku sellesse, et nad on osalised milleski suures ja senitundmatus. Nad otsivad pingeliselt elumõtet ning püüavad paika panna väärtusi, mõtlevad kõlbelisusest, südametunnistusest, reetmisest ning maailma ilust.
Kui reaalne elu ei anna vastuseid nende küsimustele, kui mitte keegi nende lähikonnast ei mõista nende otsinguid ega räägi neid erutavatel teemadel, võivad nad üsna kiiresti leida tee narkootikumide juurde. Sest igasugune sõltuvus pole midagi muud kui püüe täita hingelist vaakumit, leida vahend kiireks vabanemiseks hingelisest tühjusest.
Püüame põhjustest vabaneda
Lisaks süvapõhjustele, mis aeglaselt, kuid kindlalt suurendavad narkomaania riski, on olemas hetkelised ajendid narkootikumide kasutamiseks ning nendele võib ka kõige eeskujulikum laps alla anda. Lapsevanematel aga peab olema iga sellise motiivi puhuks „vastumürk”.
Mida teha: Laps peab teadma, kuidas narkootikumid tema organismile mõjuvad. Kui ta on 10-12-aastane, võiks talle otsekui möödaminnes jutustada, kui hävitavalt mõjub narkomaania, milliseks narkomaanid muutuvad ning kui kiiresti kaotavad nad oma inimliku palge. Selles eas võib hirmutamine mõjuda kui kaitsemehhanism, hiljem see enam ei toimi.
Mida teha: Aeg lapsele käskude jagamiseks on möödas, nüüd tuleb otsida kokkuleppeid ning kompromisse. Veelgi enam, mida rangemad on teie keelud, seda suurem on tõenäosus, et ta astub neist üle. „Proovid narkootikume, löön maha!” Seda öeldes vaid rikud suhteid lapsega ning halvendad olukorda veelgi.
Mida teha: Las laps tegeleb sellega, mis talle meeldib. Kõige parem oleks sport, aktiivne puhkus, hobi. Pealegi on harjumus organiseerida oma aega (alates igapäevastest kohustustest ning hügieenilistest protseduuridest) samuti narkomaania profülaktika. Inimesel, kes automaatselt teeb teatavaid valikuid (tõuseb vara, peseb, koristab tuba, käib hommikuti jooksmas jne), on tunduvalt vähem šansse narkomaaniks saada.
Mida teha: Pööra erilist tähelepanu oma lapse vaimsele arengule. Tema peab saama selleks, KES dikteerib moodi, mitte selleks, KELLELE dikteeritakse. Ära suru tema tahtmisi alla, ära sunni peale oma otsuseid. Austa tema arvamust, luba tal olla just selline, nagu ta on. Ta ei pea olema sinu unistuste kehastus.
Et laps ei püüaks narkootikumide abil endast austusväärset muljet luua, aita tal saada liidriks kusagil mujal. Parim vahend selleks on sport.
Mida teha: Väldi lapse juuresolekul konflikte, aita tal oma teismelise kriisidest ja isiklikest tragöödiatest välja tulla. Ole talle toeks. Ära pea moraalijutlusi, kuula ta alati ära. Ainult siis saab ta sulle oma tundeid usaldada.
Mida teha: Lapsele tuleb ilmtingimata selgitada, et keeldumine on tugevuse, mitte nõrkuse tunnus.
Kui laps tunnistab, et tarvitab uimasteid
1. Jää rahulikuks, hoia end vaos. Ära karju ega lasku hüsteeriasse. Lapsel on raske üles tunnistada, ta ootab mõistmist ja toetust, mitte aga närvipurset.
2. Täna teda usalduse eest. Samas määratle kindlalt oma seisukoht: „Ma armastan sind, kuid mulle on vastuvõetamatu narkootikumide kasutamine!”
3. Uuri järele, kui kaua, millistes kogustes ja mida on laps tarvitanud. Mida ta sellest saab? Ainult ära unusta, et see on vestlus, mitte ülekuulamine.
4. Pärast jutuajamist helista nõuandetelefonile, kirjelda olukorda, kuula ära kõik soovitused.
5. Ole valmis selleks, et laps püüab vähendada probleemi ning veeretada süüd teiste kaela. Ära mine selliste „mängudega” kaasa. Tee talle selgeks, et kõik toimub just tema vastutusel.
6. Käige uuringutel, tehke vereanalüüs. Üksnes spetsialist saab välja selgitada, kas lapsel on tekkinud sõltuvus. Diagnoos „narkomaania” ei ole veel kohtuotsus. Tuleb lihtsalt ravima hakata.
7. Pea meeles, et keemilisest sõltuvusest vabastamine on ainult ettevalmistus raviks. Edasi tuleb juba läbida rehabilitatsioon.
Nähud, mis viitavad narkootikumide tarvitamisele
• Purjus olek, kuid alkoholi lõhn puudub.
• Une- ja isuhäired.
• Järsud iseloomu muutused, meeleolu kõikumised.
• Endassesulgunud olek.
• Vanade sõprade kadumine, uusi vanematele enam ei tutvustata.
• Telefonitsi räägib lühidalt, kapid ja sahtlid hoiab alati lukus.
Esimest korda tuleks teema kõne alla võtta 10-11-aastase lapsega. Vestlus peab toimuma rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas. Tunne huvi, kas laps teab, mis on narkootikumid. Kas ta teab ka nende nimetusi? Ära imesta, kui saad jaatava vastuse. Seejärel räägi talle, et narkomaania on ravimatu ja surmav haigus. Ainuke viis seda vältida on mitte lubada endale esimest korda.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
