Eesti tuntuim aidsiennetaja Nelli Kalikova rääkis Bioneerile humanismist, kaastundest ja rahva tervisest.

Ühiskonna arengu mõõdupuuks on tema suhtumine nõrgematesse, haigetesse, elu hammasrataste vahele jäänutesse. Tahtes olla edumeelne, euroopalik, igasugustes riikide edetabelites kasvõi paar pügalat naabritest parem, me peame aru saama, et riik oleme meie. Kui igaüks meist eraldi mõtleb ürginimese moodi, et elu ja tervist väärib ainult terve, rikas, tugevate küünte ja hammastega varustatud isend, siis riigil tervikuna küll hästi ei lähe.

Humanismi eeskuju on läbi aegade näidanud arstid, sest juba elukutse valik eeldab soovi teisi aidata sõltumata tasust, hüvedest ja tänuavaldustest. Ka tänapäeval tõelise arsti töö on üks suur eneseohverdus ja ennastsalgav teenistus (mitte teenuse osutamine, nagu praegu on kombeks meditsiini ametnikel rääkida).

Kui juba sellise õilsa elukutse esindaja, üks helgema pea ja kuldsete kätega arst võtab sõna, kutsudes üles selekteeriva meditsiini poole, ehk elu heidikute ravita jätmisele, kaua oodatud katseklaasi beebidele raha mitte kulutamisele, siis on midagi väga halvasti meie ühiskonnaga, mitte tohtriga. Arstil loomulikult „viskab üle“, kui tema juveliirne töö läheb raisku ainult selle pärast, et patsient ennast täis jõi ja uuesti vigastas...

Kahjuks lugupeetud tohter osutas tagajärgedele, millega võideldes esiteks edu ei saavuta, teiseks võib väga ebameeldivate üldistusteni jõuda. Näiteks mitte ainult suitsetajad ja alkohoolikud ei ole oma haigustes süüdi. Ülesööjad, kes ei oska teisiti oma stresse maandada, liikluseeskirjade rikkujad, kes oma süül ennast ja teisi vigastavad, töönarkomaanid, kes rahunevad ainult infarktiga haiglavoodile maandudes, teismelised, keda uudishimu ja kodusoojuse puudumine narkolõksu meelitavad, uudishimulikud lapsed, kes näpud seinakontakti või kuhu iganes topivad, kõik me oleme oma hädades süüdi. Kus on see piir, mis lahutab neid, kes väärivad ravi ja kes ei vääri, ei tea isegi Jumal ja ei peagi teadma. Ravi väärib iga haige juba selle pärast, et ta on inimene ja, et ta elab tsiviliseeritud ühiskonnas. Sparta oli kaunis riik kaunite inimestega, kuid kas me tahaks seal elada?

Kuid mida teha, et meil kõigil paremini läheks ja me ei peaks mõtlema, keda ravida, keda mitte? Kõik jalgrattad on juba leiutatud, peab ainult õigest otsast alustama. Me võime lõpmatuseni vaielda, kuidas lühendada arsti järjekordi, kuidas teha ravimid kättesaadavaks, kuidas teha haiglaravi kättesaadavamaks, kuid kõik see on sõelaga vee kandmine. Kuldvõtmeke sisaldub ühes väga igavas sõnapaaris „profülaktiline meditsiin“, ehk „ennetav meditsiin“, kuidas kellelegi meeldib.

Tänapäeval on iga inimene aru saanud, et tasuta lõunaid pole olemas. Täpselt samuti pole olemas tasuta ennetavat meditsiini. Kahjuks ennetav meditsiin meie riigis on praktiliselt olematu nii rahaliselt, kui ka tegudes. Kuigi on kirjutatud mitmed arengukavad ja strateegiad, ennetav pool on paberile jäänud. Toon mõned näitad valdkonnast, milles tunnen ennast koduselt. AIDSi ravile me kulutame palju rohkem raha, kui ennetamisele, nii oli see 90-tel, nii on ka praegu. Isegi selline elementaarne asi, nagu koolilaste tervisekasvatus on alates 2007.a. septembrist täiesti soikus, sest Haridus-ja Teadusministeerium pole selleks raha eraldanud ei selleks ega tulevaks aastaks. Tulemuseks on see, et iga praegu teadmatusest nakatunud noor inimene, kelle harimine oleks maksnud 20-30 krooni, läheb meile maksma 10 aasta pärast 100 000 krooni aastas ainult ravikuludeks.

Sama lugu on narkomaaniaga. Suhteliselt väike raha, mis oleks vajalik noorte huviringide, harrastuste, spordi jaoks kasvab miljoniteks, mis lähevad ravile, rehabilitatsioonile ja muude kahjude vähendamisele, millede kasutegur on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Narkomaania ennetamisega praktiliselt ei tegeleta, kogu aur läheb juba narkomaania küüsis vaevlevate noorte abistamiseks (süstalde vahetamine, metadoonravi, rehabilitatsioon jms.). Muide, ka suitsetamisest ja rämpstoidu söömisest saaks jagu korraliku tervisekasvatusega koolides.

Alkoholismist ei tasu üldse rääkida. Siin käib ainult oma saba tagaajamine. Aktsiisile panustatakse, kui olulisele riigi tuluallikale, kuigi Euroopa teadlased on juba mitu aastat tagasi arvestanud, et iga alkoholi aktsiisist saadud krooni tulu toob 5 krooni kahju alkoholi kompleksse hävitava mõju tõttu ühiskonnale. Ainult, et aktsiisi kroon on riigil kohe taskus kõlisemas, kahju kroonid aga hajutatud meditsiini-, sotsiaal-, pereprobleemide vahel. Vaatamata sellele, et alkoholi tarbimine noorte sead iga aastaga suureneb ja nooreneb, alkoholismi ennetamise riikliku strateegiat pole isegi paberil. Erandiks on Tallinna linn, kus see strateegia on valmimisjärgus.

Südame- ja veresoonte haigused. Vaadake Soome poole mitte ainult kadestades nende Nokiat. Põhjanaabrid on tõsiselt võtnud käsile selle tõsise probleemi vältimise ja on ka häid tulemusi saavutanud. Miks meie ei võiks teha sama? Mehi niigi vähe ja me laseme neil surra pensioni ikka jõudmata!

Vähi profülaktikas üritatakse üht-teist teha, kuid siin on veel lai põld meie ühiskonna teadlikkuse tõstmisel. Ainult pooled naised tulevad rinnavähi uuringule, mida pakutakse tasuta ja mis võib mõrtsukhaigusest päästa. Kas see on hoolimatus, kergemeelsus või totaalne endale käega löömine, peab veel selgusele jõudma.

Kokkuvõtteks tahaks kutsuda üles majandus-, meditsiini- ja IT-teadlasi ühendama jõud ja arvestama välja, mis võiks maksta Eestile korralik ennetav meditsiin ja mis läheks maksma selle olemasolu või selle puudumine tulevikus. Uuringu tulemusi peaks arvestama tervishoiu organisaatorid, poliitikud, otsuste tegijad. Raha selliseks uuringuks leiaks küll, kui kasvõi mõni tühikargajalik uuring tegemata jätta.

Minevikust tuleb võtta parim. Tervislik eluviis ja sport võiks olla nagu Spartas, kuid meie pankrannik võiks jääda kauni vaate nautimiseks, mitte väetikeste alla viskamiseks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta