On oktoobriõhtu ja kollastes klaasikestes hubisev kuldne küünlasära valgustab klubi Maailma teise korruse tagaruumi, kuhu toekate laudade ümber on ennast sisse seadnud pea mitukümmend inimest. Kõik nad on hämaral argipäeva õhtul läbi sügisvihmaste pimenevate tänavate leidnud tee Maailmakohviku teise hooaja avaõhtule. 

Maailmakohvik on nelja aktiivse inimese eestvedamisel alustanud Tartus juba teist hooaega – pakkudes kord kuus ühe hubase vestlusõhtu näol linlastele võimalust üksteise seltsis erinevaid teemasid koos lahti harutada.  

Pea kõik tänased kohalviibijad on Maailmakohviku õhtul esimest korda. „Püüame alati leida arutluseks teemasid, mis ka meie endi jaoks midagi uudset ja huvitavat avavad“, tunnistab üks arutlusõhtu korraldajatest ja tänase vestluse võõrustaja, Piret Jeedas.  

Tänase arutelu teema on kohale meelitanud eelkõige nooremapoolsed tartlased: „Kui Sind pole suhtlusvõrgustikes – kas siis pole Sind olemas? 

Virtuaalsed suhtlusvõrgustikud on saanud tavapäraseks osaks meie igapäevaelust. Kuid millist mõju see kõik meie igapäevasele suhtlusele tegelikult avaldab? Piret juhatab sisse tänast teemat avava kõneleja, kelleks on veebiettevõtja ja revolutsionäär Peep Laja.  

Peep küsib alustuseks kohaletulnute käest, kui paljud neist kasutavad levinud suhtlusvõrgustikke – orkut, facebook, twitter? Tõusevad pea kõik käed, välja arvatud üks. Seejärel paneb Peep aga ruumi seinal mängima ühe video:

Peep jätkab enda nägemusega. Nimelt oskab ta välja tuua rea suhtlusvõrgustike kasutamisega seonduvaid muutusi, mida ta enda ja sõprade elu pinnalt on tunnetanud.  

Esmalt mõned rõõmustavad nüansid – suhtlusvõrgustikud pakuvad võimaluse olla kursis korraga paljude sõprade-tuttavate elude ja tegemistega, sõltumata sellest, kuskohas nad geograafiliselt asuvad; ka uudised tulevad nüüd meie juurde ise, ilma et peaksime vaeva nägema uudistesaadete ajal teleka lahti tegemisega või ajalehe ostmisega; samuti pole kunagi varem olnud võimalik leida niivõrd kiiresti ja kergelt üles inimesi, kellel on sinuga sarnased huvid, hobid või seisukohad. Seejärel toob Peep välja, et suhtlusvõrgustikud on esmakordselt andnud inimesele „hääle“ – sa ei pea olema ajakirjanik, et oma arvamust, kogemust, elamust teistega jagada ja nähtavaks teha.  

Fotol Peep Laja. Pildistas Tiina Urm.

Peep kirjeldas oma isiklikku läbielamist – olles ühe Eesti suurima ettevõttega seoses ebameeldiva klienditeeninduse kogemuse saanud, jagas ta oma emotsioone virtuaalselt. Sellele vastas omakorda hulk inimesi, kes olid samalaadse kogemuse saanud. Natukese aja pärast võttis temaga aga ühendust juba selle ettevõtte pressiesindaja. Ilma virtuaalse ruumita oleks see kogemus jäänud tema ja ehk mõne hea sõbra vahele, leidmata vastukaja või tähelepanu ettevõtte enda poolt. 

Kuid paraku toob Peep välja ka medali varjupoole – privaatsuse puudumine, võimalikud identiteedivargused. Samuti püstitab küsimuse – kas sotsiaalsetes võrgustikes suhtlemine kahandab meie suhtlusvalmidust päriselus? Saame me tõmmata võrdusmärgi sõbraga kohvikus istumise ja sõbraga messengeris lobisemise vahele - on need sama ‚head‘ või võrdväärsed suhtlemised? 

Sellise kummastava küsimuse õhku visanud, annab Peep sõnajärje üle taas Piretile, kes juhatab sisse esimese vestlusvooru. On aeg isekeskis kuuldut lahti mõtestada ja oma nägemust lauanaabritega jagada. 

Minu lauanaabriteks on seekord Erki, Meeri, ja Anton.  

Algatuseks võrdleme oma facebooki sõbralistide suurusi. Kohe tõstatub teema, sõpruse tähendusest. Virtuaalsetes suhtlusvõrgustikes ‚sõbra‘ tähendus teisendub. Anton tunnistab, et tegi hiljuti oma hiiglasuures sõbralistis läbi suurpuhastuse ning jättis alles ainult mõnisada sõpra. Meerile jäi kõrvu kõlama teistega eludega kursis olemise aspekt – „kust võtavad inimesed selle aja, et pidevalt jälgida, mida sajad tuttavad oma eludest pidevalt teada annavad?“ on ta imestunud. Erki, kellel sõpru samuti sadades, ütleb, et nendes keskkondades olles tekib justkui sotsiaalne surve – sa justkui peaks pidevalt ja igapäevaselt kõigega, mis sinu sõprade-tuttavate elus toimub, kursis olema. Kuigi sa pole mõnda neist ehk 10 aastat näinudki. Meiega ühineb nüüd ka Piret, kes jagab hiljutist nördimust selle üle, et oma hiljutisel sünnipäeval sai ta hulganisti virtuaalseid õnnitlusi. Ta on silmnähtavalt häiritud, kuna need ei tundunud tema sõnul pooltki nii ‚päris‘, kui on silmast silma või kasvõt telefoniski edastatud õnnitlus.  

Nüüd on taas aeg mõtteid laiemas ringis vahetada. Selgub et teistes aruteludes on kõne all olnud võimalus endast teistele sobiv või meelepärane kuvand luua. Enda profiili kujundamise ja ka oma tegemistest rääkimise kaudu saab virtuaalmaailmas endast teha just nii huvitava ja erilise inimese kui tahad. Aina suurem osa omavahelisest suhtlusest kolib virtuaalruumi, nii et varsti ehk me ei mäletagi, millised meie sõbrad päriselt välja näevad, kuidas nende hääl kõlab, või kuidas nad riides käivad.  

Samuti oli erinevates laudkondades jutuks tulnud küsimus, kuidas kanduvad sotsiaalsetesse võrgustikesse üle meie igapäevarollid – õpetaja-õpilase, töötaja-tööandja suhe. Kuivõrd käitumismudelid on sellistes keskkondades veel välja kujunemata, tekitab komplitseeritud sotsiaalsete suhete ülekandumine virtuaalkeskkonda rea uusi küsimusi ja dilemmasid. Kas lubada oma ülemus endale sõbralisti? Aga sel juhul ei saa ju tööajal internetis käia, või veel vähem, oma ametiülesannetega seotud frustratsiooni teistega jagada. Kuidas kustutada vanu klassikaaslasi, kelle igapäevaeluga enam kursis olla ei jõua, ilma et nad seda isiklikult ei võtaks? Ja sarnaselt meie laudkonnas räägitule tõstatub küsimus – kas ei ole mitte kvaliteet inimestevahelistes suhetes asendumas kvantiteediga? 

Aeg on aga alustada teise vestlusvooruga laudkondades, et mõelda nüüd tuleviku teemal – kuhu me selle kõigega seonduvalt siis teel oleme? Mis saab 5, 10 aasta pärast? Piret teeb kõigile ettepaneku otsida endale uued lauanaabrid, et kuulata täiesti uusi vaatepunkte ja suur osa kohvikulistest istubki juba minuti pärast uue laua taga.  

Minu uued lauanaabrid on IT-valdkonnas töötavad noormehed, kes on veendunud, et tulevikus me enam selle kõige tegemiseks arvuti taha istuma ei pea – arendatakse välja uued ja kerged kaasaskantavad seadmed, mille kaudu saab suhelda, jagada ja kursis olla kõigega, mis ümberringi toimub. Minu eelmiste lauanaabrite kartust, et virtuaalsed suhted ehk röövivad aega ja sügavust ‚päris‘ suhtlemiselt, nad ei jaga. „Kui tahad suhelda, siis suhtled nagunii!“, ütleb üks neist. Arvates, et see, kes tahab suhelda, leiab ka tulevikus aja, et sõbraga kuskil maha istuda ja juttu puhuda. 

Kui aeg jõuab nüüd viimase suures ringi mõtete jagamiseni, jääb kõlama kohalolijate veendumus, et enam meil tagasiteed ei ole – virtuaalne identiteet juba on ja saab järjest olulisemaks osaks inimese identiteedist. See peab paika ka ettevõtete puhul – „Kui sa ei ole sotsiaalmeedias ja ei vaata, mida teised inimesed sinu ettevõttest arvavad, siis sa oled loll!“, põrutab üks arutlejatest resoluutselt. Sotsiaalvõrgustikes osalemisega, on nagu sotsiaalsete trendidega ikka, arvab teine kohalolija – „Inimene on sotsiaalne olend, kui kriitiline mass läheb piisavalt suureks, siis tulevad ülejäänud ka kaasa.“  Internet on kohalolijate arvates justkui üleüldise rahvavõimu uus tulemine – reaalne võim on internetis täna inimeste käes, küsimus on kuidas ja kes seda täpsemalt organiseerima ja korraldama hakkavad. Kas inimesed ise, või leitakse uusi viise ka selle keskkonna sees oma huvide laiemalt maksma panemiseks.  

Kui meie ennast Piretiga lõpuks lahkuma asutame, näitab kell juba väga hilist tundi. Aga kõige vastupidavamatest arutlejatest kokku sulanud laudkond jätkab tulist mõttevahetust. Tundub et inimkonna virtuaalne tulevik saab täna õhtul paika pandud. 

Maailmakohvikusse aga ootame teid juba uuel nädalal – 4. novembril kell 19.00 klubis Maailm. Siis on teemaks loovus meie elus. Maailmakohvikut toetab Tartu linn. 

Vaata Maailmakohviku lugusid: http://maailmakohvik.blogspot.com/ 

Tartus, klubis Maailm 14. oktoobril kohvitas ja sellest siin muljetas Tiina Urm.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta