Ökopsühholoogid on viimase paari aasta jooksul astunud märkimisväärseid samme oma valdkonna rikastamiseks tugeva teadusmaterjaliga. Viimased uuringud panevad ette, et isegi vaevuhoomatav suhe loodusega toob kaasa mitmeid tunnetuslikke kasusid, sealhulgas näiteks tujutõusu, mälu paranemise ja vähenenud stressi.

Looduskauni koha imetlemine toaaknast võib näiteks märkimisväärselt vähendada pulsisagedust ja mõned uuringud viitavad isegi, et loodusvaatega haiglatoad aitavad kaasa patsientide tervenemisele. Lisaks pakub ehtne loodus mõõdetavaid eeliseid võrreldes inimese loodud keskkondade ja looduse jäljendustega. Üks uuring näitas, et läbi linna jalutamine koormab meie tähelepanu, samal ajal kui jalutuskäik pargis taastab keskendumisvõimet ja võib meie mälu positiivselt mõjutada.

Need leiud pärinevad tänapäevase peavoolupsühholoogia tõekspidamisi järgivatest kontrollitud uurimustest. Uuest entusiasmipuhangust hoolimata on paljud peavoolupsühholoogiaga tegelevad uurijad ökopsühholoogia leidude suhtes ettevaatlikud, kuna need pole veel piisavalt tõestatud. „Mulle kui ökopsühholoogia suhtes kõrvaltvaatajale on jäänud mulje, et tegemist on küll paljulubava, kuid seni veel vähearenenud tegevusalaga,“ ütles Emory Ülikooli psühholoog Scott O. Lilienfeld. „Ma ei ütleks, et see on piisavalt tõestatud, kuid paljude arvates aitab loodus lühikeses perspektiivis kaasa vaimse tervise paranemisele. Pole küsimustki, et loodus mõjutab meie meeleolu. Ma arvan, et seisukohad, nagu oleks loodus meie tervisele kasulik, on täitsa mõistlikud, kuid väited, et meie tehnoloogiline ühiskond või loodusest võõrandumine on vaimsele tervisele väga kahjulik, ei ole praeguste uuringutega veel tõestatud.“

Empiiriline lähenemine on ökopsühholoogias alles lapsekingades, sest valdkond sai alguse teadlastest, kes polnud huvitatud niivõrd eksperimenteerimisest kui just inimeste isiklikest kogemustest looduskeskkonnaga.

„Alguses polnud meil vaja midagi mõõta,“ ütles ökopsühholoogia pioneer Lisa Lynch, kes juhib praegu magistriprogrammi Seattle’is asuvas Antiochi Ülikoolis. Samuti pakutakse ökopsühholoogia magistriprogramme Wisconsini Ülikoolis, Oberlini Kolledžis ning Lewise & Clarki Kolledžis.

Lynchi töö Antiochis iseloomustab hästi ökopsühholoogia subjektiivseid algeid. Nagu paljud tema tärkavad kolleegidki, ammutas Lynch inspiratsiooni Roszaki 1992. aastal ilmunud raamatust „Maa hääl“ (The Voice of the Earth) ning uuris seda, kuidas looduskeskkond – mis eristub selgelt inimeste loodud keskkondadest – mõjutab vaimset tervist. Tema doktoritöö ei sisaldanud aga teaduslikku uurimistööd.

Selle asemel kujundas ta loova väitekirja ühe Oregoni jõe ökoloogiast ja looduslikust ajaloost. Lynch kasvas ise selle jõe ääres üles ja sinna uppus ka tema 11-aastane õde. „Minu jaoks oli side ökopsühholoogiaga selles, et ma võtsin oma kaotuse ja leina ja sidusin selle kõigi teiste lugudega – näiteks jões elavate lõhedega,“ rääkis Lynch. „Aasta oli siis 1994 ja see oli üldse üks esimesi ökoteraapia projekte.“ Lynch kirjutas selle põhjal ka raamatu, lavastas tseremoniaalse tantsuetenduse ja rääkis oma lugu.

Kuid kogu projektis ei olnud ühtki kontrollitud eksperimenti – ainult kogemused ja lood.  „Minu kogemused ei ole küll empiiriline teadus, kuid minu jaoks peavad need täielikult paika,“ sõnas Lynch. Ökopsühholoogide uuem generatsioon sellise käsitlusega ei nõustu – nad väidavad, et ainuüksi kogemusest ei piisa.

„Ökopsühholoogia ei suhtunud oma ainesesse lihtsalt piisavalt karmilt, et looduskeskkonna ja mentaalse tervise vahekorrast tõeliselt aru saada,“ ütles Washingtoni Ülikoolis õpetav Ruckert. Ta kuulub uude ökopsühholoogide põlvkonda, kes püüavad empiiriliste töödega seda karmust juurutada.

Pargid ja lõõgastumine

Portlandis töötava psühholoogi ning ajakirja „Ökopsühholoogia“ toimetaja Thomas Doherty järgi tõestab teise põlvkonna ökopsühholoogide uurimistöö looduse mõõdetavat kasu nii kehale kui mõistusele. Näiteks langeb rohealadel olevate inimeste pulsisagedus, nende lihased lõdvestuvad ja nad muutuvad rahulikumaks. See on erinevus, mida sa võid tavaliselt isegi märgata kihavalt linnatänavalt rahulikku parki jõudes.

Neid leide kinnitas ka Ruckerti juhendaja Peter Kahni hiljutine uuring. Esmalt kasvatas Kahn katseisikute vaimset pinget sellega, et andis neile lahendamiseks rea matemaatikaülesandeid. Siis paigutas ta ühe grupi istuma loodusvaatega akna ette, teise sedasama vaadet reaalajas kuvava plasmateleri ette ning kolmandad olid näoga tühja seina poole. Nagu oodatud, kogesid need, kes istusid akna ees, kiireimat pingelangust (seda mõõdeti nende kahaneva pulsisageduse põhjal). Lisaks täheldati, et osalejad vaatasid tühja seinaga võrreldes palju sagedamini aknast välja või plasmaekraani. Kuid uurijad leidsid ka ühe ootamatu tulemuse.

„Üllataval kombel ei olnud aga tühja seina ja loodusvaatega plasmaekraani vahel mingit erinevust stressi alandamise osas,“ ütles Ruckert. Nende uuring näitab, et autentse looduse vaatamine alandab stressi, kuid looduse digitaalne jäljend leevendab stressi vaid võrdväärselt tühja ja igava seinaga.

Kahn, kelle uuring ilmus 2008. aasta Journal of Environmental Psychology maikuu numbris, ei tea täpselt, miks ei suutnud plasmaekraan stressi paremini leevendada kui tühi sein. Ta kahtlustab, et põhjuseks on inimeste võime tajuda ka realistlikku looduspilti ikkagi „päris asja“ asendusena.

Emory Ülikoolis töötava Lilienfeldi arvates on Kahni uurimistöö heaks näiteks, kuidas võiks empiirilisi ökopsühholoogia uuringuid kujundada, kuid ta pole tulemuste õigsuses veendunud enne, kui edaspidised uuringud neid kinnitavad. „Praegu tehakse palju huvitavat ja provokatiivset uurimistööd, kuid uuringuid on vaja ka korralikult kontrollida ja mõned tegelevadki juba sellega,“ rääkis Lilienfeld. „Plasmaekraani uuring on hea, kuid see on siiski kõigest üks uuring. Ma arvan, et see on hästi disainitud, kuid tahan näha, et keegi neid tulemusi kordaks. Tahan näha, et tegemist ei ole tavapärase lõõgastumisega, vaid efektiga, mis on omane ainult loodusele.“

Keskendu lillede vahel

Lisaks sellele, et autentne suhtlus loodusega aitab meil lõõgastuda, mõjub see tähelepanu taastamise teooria kohaselt positiivselt ka keskendumisvõimele. „Meie keskendumisvõime väsib,“ selgitas Doherty. „Ja looduslikud keskkonnad aitavad seda taastada.“

Michigani Ülikooli 2008. aasta uurimuses palus Marc Berman osalejatel numbreid meelde jätta ning neid pärast vastupidises järjekorras ette lugeda. Siis paluti pooltel osalejatel jalutada läbi puukooli, teistel aga mööda ülerahvastatud linnatänavaid. Seejärel pidid mõlema grupi liikmed numbritesti uuesti sooritama. Need, kes olid jalutanud puukoolis, panid paremini tähele ja mäletasid rohkem numbreid, kui need, kes olid linnas kõndinud. „Puukoolikad“ suutsid ette lugeda keskmiselt 1,5 numbrit rohkem kui esimeses testis; linnas kondajate tulemus paranes aga 0,5 numbri võrra.

„Meie uuring oli üks esimesi, mis jõudis tunnustatud psühholoogiaajakirja,“ ütles Berman, kelle töö avaldati ajakirjas Psychological Science. „Meil oli mitmeid eksperimentaalseid kontrollimehhanisme.“ Näiteks kontrollis Berman katsealuste järjepidevat püsimist soovitud radadel, jälgides neid GPS-iga varustatud käekellade abil. Inimeste meeleolu hindamiseks enne ja pärast jalutuskäike kasutati standardiseeritud ankeetküsitlust.

„See oli üks esimesi kordi, kui inimese suhe loodusega tõestati ära empiirilise uuringuga,“ ütles Ruckert Bermani uuringu kohta. „Kuna ökopsühholoogias kasutatakse üha sagedamini süstemaatilist lähenemist, näen ma juba dialoogi tekkimist peavoolu psühholoogiaga.“

Isegi ökopsühholoogia teerajaja Lisa Lynch, kes usub pigem kogemusse kui eksperimenteerimisse, on valdkonna värsketest empiirilistest suundadest vaimustuses. „Vahel tundus, et mina ja Peter Kahn peame väikestviisi duelli,“ muigas Lynch. „Aga ma arvan, et Kahn ja ta õpilased teevad suurepärast tööd, mille abil saab ka kogemusi teaduskeelde panna.

See on meie valdkonna jaoks oluline samm.“ Seda, kas ökopsühholoogial on tulevikus kindel koht tõsises teaduses, peab näitama juba aeg.

Allikas: Scienceline: Can a Stroll in the Park Replace the Psychiatrist’s Couch?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta