Hulk inimesi läbib autoga aasta jooksul ühte ja sama teekonda sadu kordi. Et selline kahe punkti vahel pendeldamine ei oleks pelgalt kulgemine, kasutas Taani ornitoloog Anders Pape Møller roolis veedetud aega teadusandmestiku kogumiseks. Kuna pääsukeste toiduks on õhus lendavad putukad, keda linnud püüavad kõige sagedamini 1,5 meetri kõrguselt õhust, otsustas Møller, kes on suure osa oma teadustegevusest pühendanud pääsukeste bioloogia uurimisele, loendada pääsukeste koloonia juurde sõitmise käigus auto esiklaasile jäänud putukaplekke.

Møller eeldas, et putukaplekkide ehk hukkunud putukate arv iseloomustab piirkonna üldist putukarohkust. Selle kontrollimiseks võrdles ta 22 aasta jooksul auto tuuleklaasilt kogutud andmeid teistel meetoditel (liblikavõrgu, liimpüünise) kogutud putukarohkuse andmetega; kokku läbis ta sama teekonda 1375 korda kiirusega 60 km/h. Et erinevad meetodid näitasid sarnast putukate arvukuse muutust, keskendus Møller tuuleklaasilt kogutud andmetele ja võrdles neid piirkonnas pesitsevate räästapääsukeste (Delichon urbicum), suitsupääsukeste (Hirundo rustica) ja kaldapääsukeste (Riparia riparia) arvukusega.

Kuna putukad on kõigusoojased loomad, siis sõltub nende aktiivsus ilmast: nii temperatuur, kellaaeg kui ka tuul mõjutavad putukate arvukust, kuid sõltumata ilmastikust kahanes vaadeldud perioodi jooksul piirkonna putukate arvukus lausa kümme korda (80%). Tuuleklaasil hukkunud putukate hulga ja piirkonna pääsukeste arvukuse vahel oli oluline seos – mida vähem oli plekke, seda vähem oli pesitsevaid paare, kusjuures uuringuperioodi jooksul kahanes oluliselt ka pääsukeste arvukus. Kuna pääsukesed toitsid poegi putukarikkal ajal sagedamini, võib arvata, et see kergesti mõõdetav indikaator ehk auto tuuleklaasi putukaplekkide arv iseloomustab tegurit, millel on bioloogiliselt oluline mõju putuktoidulistele lindudele.

Uuring ei keskendunud putukate vähenemise põhjuste selgitamisele, kuid autori arvates on selle põhjuseks eelkõige muutused maakasutuses ja uudsed pestitsiidid; kliimamuutused putukate arvukust autori sõnul nii oluliselt ei mõjuta, kuna pärast ilmastikutingimuste kaasamist oli putukate arvukuse langus ikkagi 54%. Toiduahela madalamate astmete muutumine põhjustab muutusi ka järgnevatel astmetel ning on selge, et kiire putukate kadumine ei pärsi ainult putuktoiduliste lindude edukust, vaid sel on laiaulatuslikud mõjud kogu ökosüsteemile.

Muide, kui soovid ka oma autoga panustada putukarohkuse uurimisse, osale Mølleri juhitud harrastusteaduse projektis, mille kohta saad rohkem teavet sellelt veebilehelt.

Møller AP (2019). Parallel declines in abundance of insects and insectivorous birds in Denmark over 22 years. Ecology and Evolution 00: 1– 7.

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta