Enesetappudega seotud teemadega olen juhtunud kokku puutuma eelkõige viimastel aastatel. Mõned aastad tagasi jõudsin depressiooni. Mulle tundub, et sõna jõudsin kirjeldab seda siin kõige paremini. Tee sinna ei olnud just kõige lühem, kuid teekond sai teatud moel alguse ikkagi lapsepõlvest ja sellest, millisena ma end ise olevat tajusin.

Jõudsin depressioonini, kuna ei võtnud endale piisavalt aega puhkamiseks ega magamiseks, olin emotsionaalselt väga haaratud minu jaoks olulise teemaga. Aastad möödusid ja enesetunne läks kehvemaks, sest piisavate unetundide ja endale puhkehetkede andmine on ülimalt oluline. Tegin palju, nägin oma tegevusel tulemust ja mul oli heameel selle üle. Samas tundsin, et ikka ei ole hästi, peaksin suutma rohkem ja ka väiksemad vead lõid niigi üsna nõrga enesekindluse järjest enam paigast ära. Väljapoole jäi tõenäoliselt üsna tugeva ja enesekindla inimese mulje.

Vajadust peatumise ja aja maha võtmise järele tundsin vähemalt aasta-paar enne. Püüdsin juba siis muutusi luua, kuid ebaõnnestunult. Ühel päeval tundsingi, et sel moel edasi minna enam ei jõua. Lihtsalt ei suuda, miski ei muutu. Võtsin vastu raske otsuse vähendada väga suurel määral tegemisi, millest oli minu jaoks kujunenud suurim osa minu identiteedist.

Otsuse tegemise hetkeks olin juba ülimalt kurnatud, otsustasin psühholoogi juurde minna. Rääkisime juttu ja pidin seejärel täitma testi, millega hinnati minu meeleseisundit. Tegin sobivatesse lahtritesse linnukesi ning lugesin ankeedist küsimust, kas mul on enesetapu mõtteid. Mäletan end veel mõtlevat, et huvitav, miks selline küsimus, muidugi mul ei ole neid olnud. Olen lihtsalt üle töötanud.

Diagnoosiks sain keskmise raskusega depressiooni. Mõtlesin, et see ei ole võimalik. Muidugi olin ma väsinud, kurvameelne, tundlik ja ärevil. Kuid depressioon, mitte minul. Mulle tundus, et see, kuidas end tundsin ja mis mõtted mul peas olid, need ongi normaalsed. Selles mõttes oli mul õigus, olin end ju ära kurnanud.

Ma ei olnud enda vajaduste eest piisavalt hoolt kandnud. Ei oma füüsiliste ega emotsionaalsete vajadust eest. Emotsioonid surusin alla ning korrutasin endale, et ma saan hakkama. Mind tõukas aina rohkem pingutama ja tegema tunne, et ma ei ole piisavalt hea ja pean kõigega toime tulema. Võimalikult ideaalselt.

Järgmised kuud, võib-olla isegi pool aastat möödusid minu jaoks justkui udus. Tundsin veelgi enam, et ma olen täiesti mõttetu, saamatu. Kuidas ma sain niimoodi läbi kukkuda, tegin endale haiget ja teistele. Tundsin, et olen ebavajalik. Lapsepõlvest ja lapsepõlve sündmustest pärit üldiselt üsna hästi varjatud ebapiisav olemise valu torkas eriti sügavalt ja teravalt.

Vaatamata sellele suutsin tööasjad kuu-paariga päevade viisi arvuti taga istudes ära teha ja end kokku võtta. Vastutustunne oli nii suur. Väljas ei tahtnud ma nii kui nii käia, sest inimeste seas hakkas ootamatult ärevus suurenema ja juhtusin ka sellest paanikat tundma.

Mõne kuu pärast vedasin end koos süütunde ja häbiga üle poole aasta planeeritud ja päris mitme aasta järel ette võetud puhkusereisile. Tegemised olid üle antud. Kõigest eemale saamine aitas nii palju, et igapäevane rütm muutus, sain oma mõtted raskematest teemadest osaliseltki eemale. Tasapisi hakkasin valguskiiri nägema. Esialgu leidsin ajutise töö, siis taas midagi südamelähedasemat ja paar aastat peale neid läbielamisi sündis minu poeg.

Minu toonane läbielamine ei lõppenud enesetapu mõtete ega ka enesetapu endaga. Oeh. Depressioon ei süvenenud, kuna sain tuua oma ellu muudatusi, mida ma ei tahtnud, kuid vajasin ja teisiti sellest välja tulla ei suutnud. Mõistan aga hästi, kuidas ma oleks võinud veelgi sügavamasse auku jõuda. Praegugi on sellele hirmutav mõelda.


Ma olen siiralt tänulik, et minu jaoks muutus siiski tuli ja minu ümber oli ka neid inimesi, kes tuge ja mõistmist pakkusid. Et mul oli veel nii palju jõudu selle kõigega toona silmitsi seista ja kuidagi moodi end välja vedada.

Südamevalu ja enese ebapiisava tundmise juured, mis viisid enda eest mitte hoolitsemiseni tulenesid aga lapsepõlvest ja veelgi varasemast ajast suguvõsast. Seega töö iseendaga sai toona alles alguse ja nüüdseks on kandnud mind läbi minevikku vaatamiste, erinevate aegade, emotsioonide, taipamiste ja aktsepteerimiste ning muutuste iseendas. Vabanemiseni depressioonist ja ärevustest ning enesekindluse ja enda piisavana tajumiseni.

Kirjutama ajendasid mind eelkõige aga need lood, mida on mulle viimastel aastatel nii lähedasemate kui ka tuttavate poolt räägitud.

Ikka ja jälle saavad need lood alguse lapsepõlvest. Enesetapu mõteteni ja tegudeni on paljudel juhtudel jõudnud inimesed, kes on lapsena olnud hüljatud, seksuaalselt väärkoheldud, emotsionaalselt väärkoheldud, nad näinud lähedalt alkoholismi või muid sõltuvusi, kogenud selle tagajärgi. Kogenud ise oma vanema või lähedase inimese enesetappu, rasket haigust, surma.

Algseid põhjuseid või muidugi olla ka teisigi, kuid neid olen mina ise kõige enam kuulnud. Ja isegi kui selliste mõtete ja tegudeni ei jõuta, siis igapäevane elu võib ikka olla ärev, depressiivne ja täis hirme. Muidugi on ka neid, kelle ümber on olnud piisavalt tuge ja abi juba lapsepõlves, nii et nad on suutnud traumadest siiski varem või suuremal määral taastuda.

Tee ebastabiilsest ja ebaturvalisest lapsepõlvest taastumiseks on pikk. Valuga toime tulemise viisid ja kaitsemehhanismid on sel juhul kujunenud välja nii haavatavas ja olulises eas. Isegi sinna vaatamine võib teha valu ja soovi kõik see veelgi sügavamale ära peita. Raskete mälestuste, leina, ebameeldivate emotsioonidega tegelemine koos asjakohase ja professionaalse nõustamisega võib anda võimaluse uue tee valimiseks.

Iga kokkupuude ja lugu on minu jaoks olnud nii südant lõhestav ja kurb. See valu ja kannatus, millega elavad (sügavas) depressioonis, enesetapu mõtetega inimesed sõltumata probleemi põhjusest, olemusest ja tekkimise ajast. See teadmatus ja hirm, mida kogevad lähedased. Need küsimused, mis jäävadki vastusteta, kui eluküünal siiski lõppeb. Süütunne, kahetsus, igatsus.

Soovin, et me saaksime rohkem märgata ja toetada ning samas küsida ka abi, kui seda vajame. Tasapisi süvenevaid või peidus oma elu elavaid probleeme ei ole nii lihtne ära tabada. Märkamine, teadvustamine ja aktsepteerimine võivad olla esimesed sammud. Lootust, ma usun, et on kõigi jaoks. Isegi siis, kui me seda hetkel ei tunne või julge uskuda.

Sarnased artiklid