Bioneer avaldab igapäevaselt Eesti Rohelise Liikumise jutuvõistlusele saadetud kirjatöid. Jutuvõistlusele paluti koolinoortel saata kirjatükke, milles kujutletakse elu aastal 2053, kui on toimunud kliimakatastroof ja inimestel tuleb hakkama saada üha halvenemates elutingimustes.

Eesti Rohelise Liikumise korraldatud jutuvõistluse nooremas vanuseklassi teise koha pälvis Johanna Tomberg ja kolmanda koha Berit Antoi. Esimese koha pälvis Joonas Väli otsustas, et ei soovi oma lugu siiski Bioneeris avaldada.

Täna avaldame 3. koha võitnud Berit Antoi võidutöö.

Esperanza. Uus algus

On aasta 2053. Meie planeeti on viimaste aastakümnete jooksul tabanud mitmed laastavad katastroofid. Kliima soojenemise ja looduse saastatuse tõttu ei ole enam puhast õhku ja kõik inimesed peavad hingamiseks kasutama hapnikumaske. Tegelikult oli nii, et mida kiiremini hakkas tehnoloogia arenema, seda kiiremini läksid asjad hulluks. Üliarenenud tehnoloogiaga kaasnev kiirgus hävitas kiiresti ja märkamatult inimeste tervist. Paljude organism muutus liiga nõrgaks, et elus püsida; inimesed polnud nõrga tervise tõttu enam võimelised lapsi saama.

Mina sündisin laboris, õigemini mind loodi seal. Ma kuulun laborilaste kolmandasse partiisse. Meie olime esimesed, kelle hulgast mõned ka ellu jäid.

Siiski polnud me vist piisavalt üliinimesed, kes kohaneksid saastunud õhu ja vähese toiduga, ning pärast seda, kui meid oli neli aastat laborites uuritud, tõsteti meid ühel päeval lihtsalt ukse taha. Nii sattusingi ühiskonna põhjakihti, kuhu kuuluvad kõik inimesed peale teadlaste ja riigijuhtide. Me oleme töölised, kes elavad kitsastes oludes suurtes tühjades hoonetes. Laboris oli mul nime asemel number – 3.15. siin hakati mind kutsuma Esperanzaks.

Asusin tööle põlluharimismeeskonda, kus on vaid kõige tugevama tervisega inimesed. Seal kohtasin kolme saatusekaaslast laboriajast: Melanid, Rannot ja Karelit. Nad on saanud mulle väga lähedasteks, kuid tavaliselt ma eelistan siiski üksi olla. Nii ma käingi iga päev vanalinna katustel jalutamas. See linnaosa on maha jäetud, sest inimesed elavad kas laborihoonetes või põhjakihi rajoonis. Mulle meeldib siin. Kuigi majad on tühjad, tundub, nagu oleks neis veel siiski elu. See paik tundub mulle rohkem elus kui hoone, kus ma elan – seal on vaid valu, surm ja töörügamine, siin on aga inimesed kunagi päriselt elanud. Nad olid õnnelikud, neil oli kodu ja paljudel ka perekond.

Hakkan tagasi suunduma, kui mul on veel vaid pool tundi aega. Pean juba kiirustama ja valin võimalikult lühikese tee. Jõuan kohani, kus järgmise maja katuseäär on teistest kaugemal. Kuna mul pole aega ringiga minna, võtan hoogu ja hüppan järgmise katuseni. Maandun, midagi minu all annab järele ning ma kukun läbi katuse. Ajan end tolmuselt põrandalt püsti ja üritan aru saada, kus ma olen.

Minust lakke jäänud lahmakast august tulevas valguses hakkan mööda seinu ringi kobama, et väljapääsu leida. Minu ümber on palju suuri pruunist riidest kotte, kaugemal seisab suur kirjutuslaud. Suurema osa ruumist võttavad enda alla mullaga täidetud kastid, mille kohal ripuvad lambid. Siin on ilmselt kunagi midagi kasvatatud. Tolmukihi järgi, mis asju katab, saan aru, et siin pole keegi kaua käinud.

Uurin lähimat kotti, selle peal on suur silt numbriga 2045. Loen kotid kokku, neid on 11. Kõigil on aastaarv, kõige väiksem neist 2040 ja suurim 2051. Mulle jääb silma kirjutuslaual olev märkmik. Märkmiku peal on kirjas „Uus väljapääs 2034. aasta“.

Enamikust, mis märkmikus kirjas on, ei saa ma midagi aru. Mõistan vaid nii palju, et seal kottide sees on mingisugused imeviljad, mis õigetes tingimustes peaks kuni 5 aastat säilima. Viljaliha on kõva kooriku sees, mis kaitseb seda riknemise eest. Siin kasvatatud taimed peaksid olema suutelised endale ise õhku filtreerima, kuid vajavad siiski vett ja üsna vähe valgust. Ma olen sõnatu. Kui see tõesti tõsi oleks, siis miks see, kes taimed aretas, pole neid teistega jaganud. Need viljad võiks päästa ehk inimkonna. Ma otsin üles koti, millel on silt 2051. Märkmete järgi peaks need siin veel kolm aastat süüa kõlbama. Seon koti paela lahti ja võtan sealt välja millegi, mis meenutab suurt pruuni kivi.

See on pikergune,  ebamäärase kujuga ning üsna kerge. Ma üritan koorikut avada, kuid see ei õnnestu. Vaatan toas ringi, et leida mingit abivahendit ja leian laua pealt suure haamri. Panen vilja lauale ja virutan haamriga teravatele servadele ning vilja kest praksatab lahti, pooleks. See on seestpoolt oranžikas.

Võtan ühe poole kätte ja nuusutan. Ma ei oska seda lõhna mitte millegagi võrrelda, kuid see on pigem meeldiv. Limpsan keelega. Tegelikult päris hea, kuid jällegi ei meenuta selle maitse mulle mitte midagi tuttavat. Söön mõlemad viljapooled ära ja siis avan veel järgmise ja veel ühe. Esimest korda elus tunnen, et mul pole kõht tühi.

See on imeline. Hakkan kotist vilju oma taskutesse laduma. Siis võtan jope seljast ja teen sellest hädapärase koti. Kui ma kompsu lõpuks selga upitan, on see väga raske, kuid tahan neid vilju ka teistega jagada. Ma võtan veel laua pealt märkmiku kaasa ning hakkan väljapääsu otsima.

Joostes jõuan lõpuks tublisti hilinenult oma töökohale. See on tohutult suur klaasist kasvuhoone, kus kasvatatakse kogu meie riigi toit. Hingeldades jõuan oma sõpradeni. Ranno on üsna pahur, kuna tema vahetus on läbi, aga et ma olen peaaegu tund aega hiljaks jäänud, on ta pidanud mind katma ja minu eest tööd tegema.

„Kus kohas sa olid nii kaua? Sul parem olgu hea vabandus.“

Kui ma olen hingamise korda saanud, räägin neile majast, kuhu ma sisse pudenesin, ja leitud taimest. Nad on algul mu juttu kuulates skeptilised, kuid kui ma neile märkmikku ja kaasatoodud vilju näitan, suudan neid veenda. Me otsime üles mehe, kes meie teada siin vägesid juhatab, ja seletame talle, et oleme midagi olulist leidnud ning peame kohe saama rääkida mõne teadlasega. Meie jutust eriti mitte huvitudes, viib ta meid lõpuks siiski ruumi, kus pole midagi peale laua ja selle peal oleva arvuti. Mees läheb arvuti taha, teeb seal midagi ja ekraanile tekib pilt valge kitliga mehest. Mees tundub ärritunud, et teda segatakse.

Miks sa helistad, Erik?“

„Mul on siin neli last, kes väidavad, et neil on midagi väga olulist ja kiireloomulist rääkida.“

Mees ekraanil ohkab tüdinult ja vaatab meie poole. Astun julgust kogudes ekraanile lähemale.

„Tere, mina olen Esperanza ja ma usun, et ma olen leidnud midagi, mis võib meid kõiki näljast päästa…“

Ja nii räägin ma talle kogu oma loo ära ja näitan endaga kaasa võetud märkmikku ja vilju.

Mees ekraanil vaatab mind pikalt ja ütleb siis: „Kuule laps, kas sa tõesti usud, et mingi seisnud sodi suudab meile kasulik olla. Sa ei saa uskuda kellegi poolt aastaid tagasi kirja pandud märkmeid, mis on vedelenud aastaid vana maja pööningul. Mine oma tööpostile tagasi ja tee midagi, mis päriselt meie kogukonda aitaks.“

Ta ei usu mind. Ma saan nüüd aru, miks see, kes need taimed aretas, sellest kellelegi ei rääkinud. Või ehk rääkiski, aga teda lihtsalt ei usutud. Ma olen nii vihane – kuidas nad saavad nii pimedad olla? Võtan oma asjad ja torman toast välja ning suundun vana linnaosa poole. Teised jooksevad mulle järele.

Kui nad mulle järele jõuavad, hakkan rääkima: „Ma ei anna alla! See, et nemad sellese ei usu, ei tähenda, et see ei toimiks, ma ei arvagi, et need viljad lahendavad kõik inimkonna probleemid, kuid vähemalt võivad nad lahendada toiduprobleemi. Ma toon ära sealt majast kõik viljad, mis kõlbavad süüa ja viin need põhjakihi inimestele. Me hakkame neid kasvatama. Rahvas ei pea kannatama, kui nende juhid on pimedusega löödud. See on võimalus, mida tuleb proovida.“

Sõbrad jäid minu plaaniga nõusse — see võib olla millegi uue algus. Me ei tea, kas see päriselt ka õnnestub, kuid kui me ei proovi, siis me ei saagi teada.

Loe teiste jutuvõistluse võitjate töid siit:
Vanema grupi võitjad

1. koht - Katariina Kilk

2. koht - Tähte Paalaroos

3.-4. koht - Kaupo Karo          

                   Nora Tuisk

 

Noorema grupi võitjad

1. koht - Tundmatu

2. koht - Johanna Tomberg

3. koht - Berit Antoi

Sarnased artiklid