Kui rahandusministeerium otsustas tunnustada Viljandi linnavalitsust Eesti avatuima juhtimisstiili eest, siis viljandlased ise leiavad, et olukord on sootuks vastupidine ja linnavalitsus väärib rahva soovide ignoreerimise eest pigem Kuivanud Oksa rändkarikat, mis linnajuhtidele neljapäeva pärastlõunal ka üle anti..

Rahandusministeerium tuleb täna, 25. augustil raekotta Viljandi linnale üle andma tunnustust „Avatud omavalitsus 2020“. Linnavalitsuse juhtimis- ja kommunikatsioonistiili pigem läbikukkunuks pidavad kodanikud annavad samal ajal Viljandi juhtidele üle ka omapoolse mittetunnustuse. Elanike sõnul on rahulolematuks summeerunud Jaak Joala kuju, vihmaga kasutust mitte leidev jalakäigu- ja rattatunnel Ugala juurde, kõrghaljastuse maharaiumine, lasteaedade toitlustus ja Reinu tee – need kõik jäävad järgnevatel aastakümnetel linna reaalsust kujundama.

Viljandlastele jääb selgusetuks, kuidas paistab olukord rahandusministeeriumile, aga reaalsuses ei järgi linnavalitsus kaasamismustrit – eskiisplaanid ei peegelda tegelikkust ja põhiprojekte kodanikele ei näidata.

“Tallinna tänava ja Musta tee ristis oli müügis elamumaa, mida ei tahetud. Lõpuks muudeti krunt tanklaomaniku palvel tootmis-ärimaaks, et sinna tankla rajada. Linn andis loa ja linnakodanikele korraldati eskiisplaani tutvustus-arutelu. Kohaletulnute eest jäi aga varju asjaolu, et lõpuks tekib ühekilomeetrisele lõigule kuus tanklat,” tõi näite Viljandi linnakodanik Tiit Jürisson.

“Täna on ümberkaudsetel inimestel õigustatud mured – valgusreostus ja jalakäijate jaoks eluohtlik ristmik. Linn jällegi laiutab käsi, sest eskiisprojekti ju ometi tutvustati. Tõsi ta on, aga kahjuks jäi Viljandile omaselt põhiprojekt tutvustamata. Viljandi eelistab autoga sõitjaid jalakäijatele. Bensiinijaama looga sarnaselt on nii Uue kui ka Tartu tänava ümberehituse planeerimise käigus tutvustatud eskiisplaani. Tartu tänava eskiisplaani tutvustati avalikult 2016 aastal - viis aastat on möödas, viimast projektimuudatust, kus kogu haljastust muudetakse, pole keegi näinud. Põhiprojektiga elluviidav selgub linnakodanike jaoks alles ehitamise käigus.”

Jaak Joala kuju kõrval aasta elanud reaalainete õpetaja Terje Põvvat on toimuvat lähedalt näinud juba pikalt.

“Algul tundus keset elamurajooni diskokera püstitamine võõras mõte, liiatigi tähendas see kooselu heli- ja valgusreostusega,” ütles Põvvat. “Nüüdseks ei pälvi kastiga ümbritsetud kuju enam sisuliselt mingit tähelepanu. Kuju ehituseks kulunud raha oli tegelikult ette nähtud sademevete ärajuhtimiseks tänavalt, aga linnavalitsus tõstis selle teisele eelarvereale. Öeldi, et küll me teeme järgmise aasta eelarvest veetrassi ka ära, sest reservi jätkub. Samas jääb selgusetuks, miks ei oleks võinud kuju järgmisel aastal rajada ja kunstnikule kompensatsiooni maksta, kui oli juba selge, et otsus pole parimate killast. Kastis asetsev kuju on ehk juriidiliselt korrektne lahendus, aga linnavalitsuse kommunikatsioon kiilus lõplikult kinni punktis, kus oli vaja selgitada, miks Leontjevile sarnanevat Joala monumenti nii kiiresti vaja oli.”

“Ugala juures olev kallis ja peen tunnel on vett täis,” ütles Sandra Urvak. “Sealt ei saa pärast vihma läbi jala ega rattaga. Tegemist on läbimatu tunneliga ja kuidas linnavalitsus selle kodanike jaoks ära kommunikeerib, on huvitav eksperiment. Huvitav oli ka kaubamajataguse platsi puhastamine – kaks ajaloolist maja läksid lammutamisele, et ujulale ruumi teha. Ujulat paraku ei tulnudki. Ka kõik spaasse puutuv on parajalt segane.”

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta