Viiruse eest põgenedes on pooleli jäänud paljud olulised algatused. Laupäevaks, 21. märtsiks plaanitud meeleavaldus “Päästame Eesti metsad!” kolis Vabaduse väljakult internetti. Kõiki metsast hoolijaid kutsutakse kell 12 postitama sotsiaalmeedias pilte lemmikmetsast ja oma asukohaks märkima Vabaduse väljak (Tallinn), lisaks palutakse kasutada tääge #MeieMets, #SavetheForest ja #MetsOnVaba. 

Loetav tekst on kuulatav ka podcastina.

Piret Räni, kes on ka kujundanud meeleavalduse märgi, postitas hiljuti Facebookis järgmise idee:

“Mul on üks idee, mida sooviksin teie kõigiga jagada ja arutada. Kui kõik metsasõbrad läheksid oma kodumetsadesse, kus käivad hinge tõmbamas ja mõtteid korrastamas, ning seoksid seal punase villase* lõnga ümber "sõberpuu" tüve. See oleks inimestele oluliste metsade kaardistamine. Kui me kõik seda teeksime, pildistaksime ja postitaksime sotsiaalmeedias, räägiksime ajakirjanduses jne, saaksid kiiresti kõik eestlased teada, et selline aktsioon on käivitunud. Ja ka kõik raiujad teaksid, ning ei saaks punase lõngaga kohtudes teha nägu, et nad ei tea, et see koht / puu / maastik / mets on kellelegi oluline. Mida arvate?

Idee tekkis lugedes Kristel Vilbaste postitust: Punane lõngajoon: "Küla, mis [Õnniste] hiie kaldal on, saanud oma nime katkuajast. Katk käinud vaeslapsena ümber küla, millel olnud veetud ümber punane lõng. Katk käinud ümber küla vaeslapse näol ja nutnud: "Mis ma pean tegema, ei rahvas pööra ega parane?" Ta pole saanud üle punase lõnga. Inimesed külas jäänud katkust puutumata. Ja küla saanud sealt nime Õnniste. ERA II 238, 62/3 (5) - Ülo Rebane < Mari Rebane, 79 a., Suure-Jaani khk., Olustvere v., Õnniste k., Alt t. (1939)"

Kui inimene seob punase lõnga endale olulisse looduslikku paika, olulise puu külge, siis ta sõlmib selle akti käigus loodusega kokkuleppe loodust kaitsta. Ta teadvustab seeläbi endale, et ta on tervikliku ökoloogilise maailmavaate pooldaja, kes ei soovi, et temale olulisi maastikke käsitletaks ressursina, majandusmetsana. Et ta tahab, et metsa nähtaks kui terviklikku elusüsteemi, mis on väga paljude elusolendite kodu.

Pakkusin selle idee välja ka “Päästame Eesti metsad!” korraldajatele ning see on üleskutses kirjas ühe võimaliku valikuna, mida saavad inimesed teha meeleavaldusele minemise asemel.

Meeleavalduse korraldajate ühistööna valminud “Eesti metsa manifest”, milles on kirjas, kuidas meeleavaldusele kogunenud inimesed sooviksid Eesti metsanduspoliitikat muuta, on samuti sellise vaate kandja.

Tutvusta meile ennast, kes sa oled, millega tegeled?

Olen kunstnik, disainer, fotograaf, kirjutan lasteraamatuid - olen teinud väga palju erinevaid loomingulisi asju, mis kõik asuvad teksti ja pildi vahel.

Kõike, mida ma teen, ühendab ühtpidi ugrimugri maailmapildi kandmine ja teisalt soov maailma parandada, täpsemalt soov inimese ja looduse omavahelist suhet parandada niimoodi, et hoolivus looduse suhtes tuleks esiplaanile. Ma olen ka feminist ja tegelenud võrdõiguslikkusega - see on tegelikult sama asi. Et hoolivust oleks ka teiste inimeste suhtes. Alati tuleb kõikides suhetes jälgida, et nõrgemal positsioonil olija oleks hoitud.

Väga põnev - kõik algab kunstiga, aga lõpeb kõige-kõige muu meid ümbritsevaga.

Ka selle aasta parima mees-peaosatäitja Oscari võitnu võidukõne oli hoolimisest ja kõikide õigustest, nii naiste, pärismaalaste, LGBT, loomade õiguste eest, kõigi nõrgemal positsioonil olijate eest. Aga mind huvitab kõigepealt Sinu soov maailma parandada. Kas Sa teed seda ka läbi oma kunsti? Kas Su kunst on maailma paremaks muutmisest inspireeritud?

Kindlasti, sest inimese looming sünnib ju läbi tema enda isiksuse. Loomulikult minu maailmavaade läheb igasse minu tegemisse sisse. Näiteks, kui ma joonistan lihtsat rahvamustrite ainelist kompositsiooni, kui ma olen enne läbi mõelnud, et kogu pärimuskultuur ja loodusest hoolimine ja inimeseks olemine on ühe suure maailmavaate osad, siis on kogu tervik ka ühe joonistuse sees olemas. Kui sa vaatad üksikut pilti, siis võib-olla sa ei näe seda. Aga kui sa vaatad mitmeid erinevaid pilte, siis nad kokku on ikkagi selle sama maailmapildi väljendus, mis on minu sees ja mis on ka minu loomingus.

Rääkisid, et Sa teed kunsti läbi enda ja siis Su maailmapilt jõuab teisteni. Kas Sul on eesmärk, millist muutust Sa sooviksid luua, mida Sa sooviksid, et Sinu looming tekitab

Kui tervikliku maailmanägemise ehk ökoloogilise vaate jagamist vaadata nagu viiruse levikut, teades, et hooliva koostöö ning looduse austamise vaade on nakkav, siis inimesed, kes teevad seda maailmapilti sisaldavat loomingut või muid tegusid, levitavad nakkust. Ja kui neid inimesi, kes kannavad seda maailmavaadet, on üle teatava protsendi inimkonnast, on lootus, et vaade muutub üldkehtivaks. Ühel näitusel saad ühe kübeme ja järgmisel kontserdil saad teise kübeme ja siis loed mõne artikli ja saad kohe terve suure läraka. See ongi inimareng.

Ka see, kui me igaüks läheme pühapäeval metsa ning seome puu külge looduslikust materjalist punase lõnga, on kunst - see on üle eestiline tegevuskunsti akt, mille käigus inimesed saavad näidata oma soovi elada loodusega kooskõlas. Näed üht punast lõnga - tilk. Näed teist punast paela - teine tilk. Ja siis mõtled. Ja siis muutud, kasvad, arened.

Ressursipõhine majandusvaade on ilmselgelt ammendumas. Et sellest üle kasvada, on inimestel tarvis saada paremaks.

Kas muutust saab põhjustada üksikinimese käitumine või on vaja süsteemseid muutusi? Sa vastasid praegu sellele, et me peame inimestena kasvama, et meie süsteem saaks muutuda

Praeguses poliitilises süsteemis me valime endale esindajad ja konkreetselt midagi muuta saab ikkagi riiklikul tasemel seadusandluse kaudu. Neid inimesi, kes valiksid esindajaid, kes suudaksid ja tahaksid muuta seadusandlust loodust ning inimesi hoidvamaks, peab olema piisavas koguses.

Selleks, et miski ühiskonnas muutuks, on vaja vist kolm koma viis protsenti üldarvust, kunagi lugesin uuringut… Mõtleme näiteks Maailmakoristuspäevale. Selleks, et koristamise idee vajalikkus jõuaks inimesteni, ei ole esialgu vaja, et kõik maailma inimesed välja koristama läheksid. Esialgu piisab, kui koristajaid on kolm kuni viis protsenti ja muutus ühiskonnas toimub. See üks piisk siit, üks piisk sealt on hästi-hästi oluline tõepoolest. Ja nii saame kõik anda oma panuse, et need piisakesed valla pääseks.Ja oluline on, et need, kes sellist maailmavaadet kannavad, ei tunneks end üksi.

Aga tuleme tagasi sallivuse ja hoolivuse juurde. Olen kuulnud, et mingi teooria järgi ei ole mitte keegi ise süüdi selles, kuidas ta mõtleb, et igaüks on olukordade, kasvatuse, ühiskonna ja geenide tulem. Ja selleks, et muutus tema mõttemaailmas saaks muutuda ja et meie ühiskond muutuks, ei tohi kedagi ära blokkida. Sest muidu see info, mida meie näiteks tahame talle edasi anda, ei jõua temani.

Kus on see piir, mida me peaks sallima ja mida taunima?

Minu jaoks läheb see piir kellegi elusa meelega kahjustamise juurest. Kui see vaade, mida sa esindad, kahjustab otseselt kedagi, siis seda ei pea sallima.

Tuleme tagasi selle looduse ja inimese suhte juurde. Täna hommikul kuulasime kodus muusikat, me tihti teeme nii, et mina, mu vanem laps ja mees, me valime vaheldumisi lugusid. Mees valis täna ühe loo jaapani animest, mille sisu ta mulle ka rääkis: multikas olid head loodusvaimud, aga siis inimesed hakkasid loodust väga kahjustama ja rüüstama, võtma sealt kõike, nii, et loodus enam ei taastunud, ja metsavaimud muutusid kurjaks. Seal elas üks tüdruk, kes tahtis seda kõike lepitada...

Kuidas Sulle praegu tundub, milline see suhe praegu on?

Eks ta umbes umbes täpselt niimoodi on nagu sa selle multika põhjal kirjeldasid. Kõik need Miyazaki lood on sellised, jaapani kultuuris on palju neid lugusid ja nad on päris hästi praeguse inimese ja looduse suhte pildiliselt kokku võtnud. Praegu toimub loodusressursside ammendumine ju just seetõttu, et loodust ja tegelikult ka teisi inimesi nähakse lihtsalt ressursina, toorainena majandusele. Hoolivust ei ole majanduspildis sees.Mismoodi me võiks sellest välja tulla, Sa natuke rääkisid sellest ka seoses oma kunstiga. Kas on mingeid võimalusi veel?

Tegelikult on see protsess väga ilusasti käima läinud. Tänu sellele, et Greta tegevust hakati hästi palju jagama ja ta sai mikrofoni. Ja sellest said jõu Fridays For Future koolinoorte kliimastreigid ning Extinction Rebellion grupid, kliimamarsid ja kõik muud keskkonnapoliitilised meeleavaldused. Globaalselt on ju viimase pooleteise aastaga olnud seda kõike kohutavalt palju. Ja keskkonnapoliitilised meeleavaldused on isegi vaikselt hakanud siia Eestisse jõudma. Aasta-poolteist tagasi, kui me tegime sõpradega Elurikkuse Erakonda, oli ju nii, et igal pool mujal maailmas oli keskkond juba teema, aga kogu Eesti valimisdebatti tuli see ainult hetkeks.

Keskkonnateema suruti välja. Aga praegu, selle viimase aastaga on seda kõike tulnud nii palju, et enam ei ole keskkonnateemat lihtsalt võimalik jätkuvalt hoida kõrval, et meid see ei puuduta. Me elame suhteliselt õnnelikus vööndis, aga kui see nii-öelda õnnelik vöönd on nagu suht ainus, mis mõne aja pärast elatav on, siis ju tegelikult tulevad kõik probleemid meile koju kätte. Ega me ju ei tea ka, kui kaua siinse õnneliku vööndi õnnelikkus kestab, eriti kui siin kohe hästi intensiivselt ei kaitsta kogu seda loodust, mis veel alles on, see tähendab kõiki neid süsteeme, mis veel toimivad ja mis suudavad inimest hoida. Kui jätkuvalt mürgitatakse põhjavett, mis alles on ja nii edasi ja nii edasi. Siin peab hästi kiiresti ja konkreetselt need asjad ära otsustama, et niimoodi loodust lihtsalt majandusressursina käsitleda enam ei saa, sest me peame tagama selle, et loodus säiliks, selleks, et inimene saaks ka alles jääda.

Nii on. Mind hämmastab, et nii paljude inimeste jaoks on keskkonnateema ikka veel selline jutumärkides uskumise teema, ma kas usun või ma ei usu. Mulle endale tundub tihti, et keskkonnateemat on palju, aga vesteldes inimestega tuleb välja, et ei, ei ole liiga palju. Ikka palju rohkem peab rääkima! Ikka on inimesi, kes ei tea nendest teemadest absoluutselt mitte midagi.

Madal teadlikkus ongi seotud sellega, et kuna neid teemasid ka valimisdebattidesse ei lastud, siis paljud inimesed usuvadki, et see, mis valitsuse tasandil ei ole oluline, ju siis tegelikult ikkagi ka ei ole oluline. Et valitsus ju tegeleks keskkonnaküsimusega, kui see päriselt tähtis oleks.

Mida me saame siis veel teha? Üks asi on poliitika - on hästi äge, kui poliitikasse lähevad inimesed, kes hoolivad keskkonnast. Aga samas ma olen aru saanud, et poliitikutel on vaja kodanikuaktiivsust, et saada viidata valijate tahtele. Seetõttu on minu meelest loogiline järeldus see, et me ei saa kodanikena mõelda, et ah, mis nüüd mina, vaid just - mina! Mina tahan, et oleks nii! Aga veel?

Paljud inimesed tegelevad omaenda elustiili muutusega, et olla ise oma nõudmistega kooskõlas, ja paljud inimesed tegelevad aktivismiga, et levitada mõtteviisi, levitada vajadust loodust hoida. Näiteks meeleavaldus “Päästame Eesti metsad!”

Ja poliitiliste organisatsioonide toetamine, kes tahaksid keskkonnateemaga tegeleda, on tegelikult väga oluline. Nii sõnas kui teos kui rahas kui liikmeks astudes. Sest praegu nii Roheliste erakond kui Elurikkuse Erakond jäid Riigikogust välja. Ja tarkade keskkonnainimeste kuulumine nendesse erakondadesse tekitab mulje, et meil on olemas poliitjõud, mis selle küsimusega tegelevad. Aga reaalselt on erakond, mis ei ole riigikogus, ikkagi täiesti tavaline MTÜ, millel ei ole mitte mingisugust poliitilist võimu.

ERE-l ja Rohelistel ei ole mitte mingit võimalust mitte midagi muuta ega mõjutada. Aga samas neid inimesi mingites asjades hoitakse kõrvale, nad nagu esindaksid poliitikuid. See on väga petlik. Et kui kuulud erakonda, siis juba nagu esindadki “poliitikute klassi”, siis sa juba oled ära makstud, ära moositud, ajupestud ja nii edasi, kuid kui nüüd rääkida rohelistest ja elurikkusest, siis need on pigem aktivistide grupeeringud. Kumbki neist erakondadest ei saa mitte ühtegi senti riigi toetust, need on ikkagi lihtsalt vabatahtlike organisatsioonid.

See on huvitav asi, mida teadvustada, mina näiteks ka ei ole selle peale kunagi niimoodi mõelnud.

Selleks, et Riigikogu valimistel osaleda ja oma nimekirjaga kandideerida, peab MTÜ registreerima end erakonnaks ja selle MTÜ liikmeid peab selleks hetkeks olema vähemalt 500. ERE-t tehes sai proovitud, et kui loodust kaitsta soovivad aktivistid ja teadlased kogunevad kokku, et saata oma esindus Riigikokku, kas see on päriselt võimalik. Antud hetkel oli näha, et meie valimissüsteem ei soosi uustulnukaid ega väikeparteisid. Selleks, et ületada viieprotsendilist künnist, peab olema reklaamiks rohkem raha kui vabatahtlike organisatsioonil annetustena olla saab. Kuna kliima jäeti suurte debattide fookusest välja, ei olnud mitte mingit võimalust seekord roheteemaga nii suurt osa valijaist endi taha saada.

Hoolimata sellest, et poliitikas pettunute hulk on väga suur ja see kogus inimesi on olemas, kes tegelikult tahaks valida, et me hakkame jälle uuesti keskkonda hoidma, onju. Aga kuna alati tekitatakse valimiste ajaks konflikt mingisugusel teemal, mis näiliselt kõiki rohkem puudutab, on see siis maksuteema või on see appi, pagulased!, on raske ka pettunuid kõnetada. Ja nii ongi meie poliitiline reaalsus, et kõik tegelevad väikeste olevikuprobleemidega kolme-nelja-viie aasta kaupa. Sinna sisse murda vaatega, mis oleks kestmise ja pikema visiooni ja elu ellujäämise poolt, on väga keeruline.

See on keeruline ilmselt mitte ainult poliitikas, vaid üleüldiselt. Inimestel, tundub,ongi keeruline mõelda pikemalt.

Tegelikult ei peakski loodushoid ning vaesus olema üksikisiku vastutus. See, et kõik hakkama saavad, peaks olema riiklik vastutus. Kõikidel inimestel ei pea olema pikk vaade, aga nad peavad saama aru, et selleks, et me saaksime jätkuvalt kesta, on tarvis valida neid, kellel on pikk vaade. Nad peaksid saama selles valitavaid usaldada. Mingis mõttes ongi toimuv ju usalduse kriis ka. Ei usaldata ka neid, keda valitakse, aga samas valitakse ikka neidsamu esindajaid, keda ei usaldata või siis veel hullemaid, selleks, et keerata neile, keda ei usaldata. Mis on äärmiselt vastutustundetu!

Tuleme nüüd kodanikuaktiivsuse juurde. Näiteks meeleavaldus “Päästke Eesti metsad!” Miks me sinna tulema peaks?

Meeleavaldusele tulemine aitab maailmavaate levitamise protsenti tõsta. Kui inimene sinna läheb, siis ta mõtleb need küsimused läbi ja siis tõuseb tõenäosus, et ta kuulub selle kolme ja poole protsendi hulka, kes on suutelised mõjutama mõtlemisviisi ja jõudma selle kümne protsendi hulka, et mõjutada poliitikaid. Kui toimub meeleavaldus, mis on sellise maailmavaate toetuseks, mille poolt sina oled, on alati mõtet minna sinna kohale ja lisaks teha ka reklaami ja postitusi, et oo, ma olen siin küll on huvitav ja küll mul on hea meel siin olla. Ja sa näed teisi inimesi seal, näed, et neid on tegelikult rohkem, kes mõtlevad samamoodi. Ja kes tunnetavad samamoodi, et inimkonnal on tarvis muuta mõtlemist, kuidas me keskkonda suhtume.

Pärimuskultuur ja rahvuskultuur ja meie mets - kõik on kasvanud siinsest kohamaastikust välja. Kultuuri juuri ja looduskeskkonda ei saagi eristada, metsa kaitsmine ja pärimuse kaitsmine ongi üks teema. Metsa kaitsmise juures üks oluline aspekt on kaitsta looduslikke pühapaiku, sõnumitoojaid meie rahvuskultuuri kõige ürgsemast kihist.

Looduslik pühapaik on koht, mis ühendabki keskkonda ja selle paiga kultuuri, meil inimestena on väga vaja traditsioone ja rituaale. Ja pühapaik ühendab keskkonna ja kultuuri.

Ma olen lugenud, et paljudel inimestel, võib-olla isegi kõigil, on hirm putukate või mikroobide või muude elukate ees ja see tuleb meil kuskilt minevikust, kus olid erinevad haigused. Tänapäeval me saame selle kõik endast eemal hoida, sest me oleme kunstlikult loonud oma elukeskkonna. Me oleme ennast loodusest välja tõstnud ja võib-olla see väljatõstmine ongi tekitanud selle, et me ei suuda ennast seostada metsaga või ei suuda ennast seostada hiirte või lindudega, et nemad on ka elus lihtsalt iseenda pärast. Mulle teeb väga haiget, kui räägitakse kaladest kui kalavarust ja metsast kui metsavarust või rohemassiivist. Ma mõistan ka seda, et meil on vaja nii-öelda hinnalipik juurde panna, sellepärast et inimesed aru saaksid, et keskkond väärtuslik. Või - loodust nimetatakse ökosüsteemi teenusteks – appi kui hirmus see on! Ma olin mingisugusel üritusel, kus räägiti palju ökosüsteemi teenustest ja seal öeldi, et näiteks metssiga pakub ka ökosüsteemi teenust, sest teda saab keegi jahimees jahtida. See on jube!

See termin on võetud kasutusse ökoloogide poolt selleks, et nii-öelda raha-kallistajatele selgitada, et tegelikult on ka nende poolt vaadates kasumlik, et loodus on alles.

Ma mõistan, aga seda kasutavad nüüd teised inimesed hoopis teises kontekstis. Ja kui sa nüüd siis seda terminit igal pool kuuled, siis mõtled küll, et appikene... See lind või loom või kes iganes elusolend seal metsas on, ta elab iseenda jaoks. Aga meie inimestena oleme tõlkinud kõik ära niimoodi, et see kõik on meie. Et kõik see, mis maailmas on, on loodud meie jaoks.

Minu jaoks on sellise kultuurilise paradigma tekkimisel üks peamine süüdlane kristlus, lisaks linnastumisele, intensiivtootmise tekkele ning inimpopulatsiooni liiga suureks paisumisele. Ma ei ütle siin midagi halvasti üksikute kristlaste kohta, ei, ma ei ründa. See süüdistus kehtib kõigi monoteismide kohta, et kui sul on usk, et loodus on loodud selleks aiaks, kuhu pannakse kaks esimest inimest sigima ja sellega luuakse arusaam, et inimene on looduse kuningas, Jumala poeg, keda siis nüüd ülejäänud aed peab teenima. Ja kuna nüüd see inimene muutus niivõrd osavaks selle aia ressursside ärakasutamises, et aed on tühjaks saanud, siis mingis mõttes see mõtteviis eeldab, et no eks jumal teeb meile siis nüüd suurema aia. Ja inimese omavastutus looduse ees kaob ära. Samas omavastutus oma keskkonna ees peaks just olema see, mis igas inimeses on olemas. Vastutus on ka see, mis praegu riiklikul tasandil puudub ja mis ongi pikema visiooni olemas olemise teema.

Ma tulen selle e-meeleavalduse juurde tagasi, kahekümne esimesel märtsil kell kaksteist märgime kõik endid läbi sotsiaalmeedia osalejaks vabaduse väljakul. Siin ongi vastutuse küsimus. Meeleavalduse korraldajate poolt koostatud Eesti metsa manifesti saab lugeda veebilehel SaveTheForest.ee. Me nõuame, et riigi kui suure osa metsade omaniku vastutus peaks olema see, et kogu elu säilib, et ökosüsteemid on hoitud. Ja ei saa öelda, et oi, need pahad erametsaomanikud, sest erametsaomanike küsitlus ju tegelikult näitas, et üksikisikutest erametsaomanikud on väga loodussõbralikud. Me ei räägi siin suurfirmadest, eraomanikud, kes tegelevad tootmisega. Üksikisikud enamasti oskavad oma metsa väga hästi hoida.

Küsimus on, et kas riik oskab hoida seda metsa, mis tegelikult on kogu rahva mets. Et kas RMK poolt hooldatud ja suuresti majandusmetsana nähtav mets, mida majandatakse, et riigieelarvesse panna mingeid summasid, mis pole tegelikult väga suured - et kas see mets on vastutustundega hoitud. Tegelikult riigieelarve täitmise jaoks oleks mõistlikum panustada teadusesse ja teaduspõhisesse majandusse, kui üritada sealt metsast puitu välja vedades kiiresti saada mingit väikest rahasummat, samas rikkudes ära ökosüsteemi.

Eesti metsa manifest siis suuresti tegelikult kutsubki üles mõtlema vastutustundlikult. Ja see on see, mida me saame üksikisikutena nõuda. Et riik oleks vastutustundlik, et riik saaks aru, et tema peab vastutama nii oma inimeste kui ülejäänud elu jätkumise eest selles riigis.

See on nii hea point, et tuleb vastutada inimeste, aga ka kõigi teiste elusolendite eest, kõik need metsised ja kakud ja nahkhiired ja tegelikult räägitakse ju ainult mõnest ohustatud liigist, aga tegelikult on neid liike ju nii palju.

Jah, ja siis öeldakse, et ah mis, need loomad ju lähevad teise kohta, aga reaalselt kui seal kõrval ei ole seda teist kohta? See on ju umbes sama, et võtad mingi inimese kodu, lõhud selle ära ja ütled, et pole minu asi, küll ta läheb teise kohta, mul oli puitu vaja sealt.

Me tahame, et inimesed hooliksid teistest liikidest, aga tegelikult on meil veel väga pikk tee minna, et hoolida teistest inimestest. Sa mainisid naiste õigusi, aga seal on ju veel väga palju teisi, keda alla surutakse, näiteks teise nahavärviga, teist usku ja nii edasi. Ja meil kõigil on ju empaatiavõime tegelikult olemas, aga see on suuresti kasutamata. Ma olen mõelnud, et ilmselt see tuleb hirmust. Et me kardame, kuna siis, kui me arenesime, siis oligi nii, et kõrval olev hõim oli hirmus ja võis meile kallale tulla. Mulle tundub, et see hirm on meil siiani sees. Et me ei ole nõus oma hirmudest välja astuma ja päriselt hoolima, sest me kardame, et mis siis meiega juhtuda võib? Hiljuti keegi ütles mulle vestluses, et kaitstes teiste õigusi läheb kaalukauss kuskile teistpidi kaldu. No kuhu ta läheb? Õigused peaksid meil kõigil ju võrdsed olema!

Jah, pole nii, et heaolu on olemas mingi konkreetne hulk ja kui teisel on ka hea, siis sinul on hää olemist vähemaks jäänud. Ei ole. Mida võrdsemad on ühiskonna liikmed, seda suurem on üldine heaolu tase, kõigi õnnelikkus on suurem, kui kõigil hea. Seda suurem on tõenäosus, et üleüldine heaolu tase on kõrgem.

Täpselt! Suur aitäh, Piret, me oleme nii kaua rääkinud!

Ja juttu jätkuks väga palju kauemaks!

Seda kindlasti. Aitäh mõtteid jagamast ja aitäh kuulamast. Järgmine saade juba nädala pärast. Siis vestleme keskkonnapsüholoog Grete Arroga.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta