Keskkonnaministeerium jagab Eesti Terioloogia Seltsi seisukohta, et meedias levivad väited, justkui oleksid nahkhiired koroonapandeemias süüdi, on eksitavad. Nahkhiiri karta või mis veelgi hullem – neile viga teha – ei ole mingit põhjust.

Terioloogia Selts juhib oma avalduses tähelepanu, et zoonootiliste nakkushaiguste päritolu väljaselgitamine ei ole sageli lihtne ning sellest tervikpildi saamine võib olla üsna keerukas. Eksitavate meediakajastuste ja vähese süvenemise tõttu on paiguti tekkinud arvamus, nagu oleks nahkhiired koroonapandeemias põhjustajad või kujutaksid endas nakkusohtu. Selle tulemusel on mitmetest maailma piirkondadest laekunud teateid selle kohta, kuidas kohalikud kogukonnad ning isegi valitsused on hakanud nahkhiiri hukkama.

Malle Pärna 2016. aastal Tartu Ülikoolis valminud bakalaureusetöö käsitiivaliste edasikantavate patogeenide kohta võtab kokku sel teemal tehtud teadustööd. Selgub, et erinevad koroonaviiirused (sh SARS ja MERS) on küll põhjustanud mitmel pool maailmas raskeid haiguspuhanguid, kuid Euroopa käsitiivalistelt ei ole inimestele ohtlikke tüvesid leitud.

Varsti on Eestis käes nahkhiirte talvekodudest lahkumise aeg ning neid inimesega tihti lähestikku elavaid pisiimetajaid võib öistel toidu otsimise ringidel kohata. Keskkonnaministeerium tuletab meelde, et meie nahkhiired ei ole inimesele ohtlikud, vaid pigem on asjad vastupidi: nahkhiiri ohustavad näiteks putukamürkide kasutamine, loomade talvitumise ajal häirimine jne. Nahkhiirte nagu ka kõigi teiste metsloomade puudutamine või kätte võtmine on neile halb ja seda tuleb kindlasti vältida.

Kui maailmas on käsitiivalised üks levinuim imetajate rühm, siis Eestis leitud 14 nahkhiireliigist on 12 looduskaitse all. Mitmetele nahkhiireliikidele on Eesti nende leviala põhjapiir. Nahkhiir on Eesti tänavuse aasta loom.

Nahkhiirtest ja viirustest rääkisid Eesti Loodusmuuseumi Öökulli akadeemia podcast’is muuseumi zooloog Lennart Lennuk ja nahkhiireuurija Oliver Kalda.

Sarnased artiklid