Käimasolev kriis kliimamuutusi lihtsalt iseenesest ei lahenda. Isegi kui kohe praegu lõpetada kõikide kasvuhoonegaaside õhku lisamine, siis juba alanud muutused kliimasüsteemis tooksid ikkagi kaasa ühe ja poole kraadise inimtekkelise soojenemise selle sajandi lõpuks.

Praeguses kriisiolukorras, aga ei ole emissioonid nulli langenud. Teada olevate andmete põhjal arvatakse, et veebruaris vähenes Hiinas õhkupaisatava süsinikdioksiidi hulk kuni 25%, aga praeguseks on seal majandustegevus hakanud taastuma ja emissioonid on jälle tunduvalt suurenenud. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul võib CO2 emissioonide langus kogu maailmas olla selle aasta kohta umbes 5%.

Kui me tahame inimtekkelist kliimasoojenemist piirata 1,5 kraadile, nagu me oleme inimkonnana endale lubanud, siis peaks aastased emissioonid vähenema 50% 2030-ks aastaks. Nii et, kliimamuutuste piiramiseks tuleb ikkagi aktiivselt igas eluvaldkonnas kasvuhoonegaaside emissioone vähendada, uusi süsinikuvabu tehnoloogiad arendada ning iseenda käitumist muuta ning koroonakriisilt siin mingit imelahendust oodata ei ole.

Mida on pandeemias kliimakriisile positiivset?

Toimunud on mõningane transpordi ja elektritarbimise vähenemine, kohati on liikluskoormus rohkem kui poole võrra madalam kriisieelsest tasemest.  Väiksema fossiilsete kütuste põletamisega on paljudes kohtades õhusaaste vähenenud (mõne saasteaine puhul Euroopas keskmiselt rohkem kui 20%) ning see mõjub hästi inimeste tervisele.

Näiteks, esimest korda kolmekümne aasta jooksul on Indias võimalik näha Himaalaja mäestikku paarisaja kilomeetri kauguselt – nii puhas on seal õhk koroonakriisi ajal. See on hea näide sellest, millised kasulikud kaasmõjud saavad olema kliimamuutuste lahendamisel puhtale energiale üleminekul.

 2. Meil on nüüd olemas tõestus, et kui igaüks meist natuke midagi keskkonna heaks teeb, on selle mõju kokku päris suur. Praeguses olukorras ei ole tehnoloogiad muutunud. Teisiti on ainult see, kuidas me oma tegevusi korraldame. Kui me pärast kriisi igaüks mõnesid neid tegevusi (näiteks peame rohkem videokonverentse või sõidame vähem autoga või tellime iganädalase söögiostu poest koju) edasi teeme, on sellel kindlasti positiivne mõju kliimale.

3. Praegune kriis on ka näidanud, et kui me tõsiselt tahame, siis me suudame kõik koos meie planeeti ohustavaid probleeme lahendada. Samuti on leidnud kinnitust, et meie otsused kriisidega, olgu see siis kliima-või koroonakriis, võitlemisel peavad põhinema parimal olemasoleval teadusel. Kloriini joomisega ei võida koroonaviirust ja kliimamuutuste eitamine ei lahenda kliimakriisi – kuulata tuleb ikkagi teadlasi.

Mis on negatiivset?

1. Koroonakriisiga on kaasnenud majanduslangus. Eelnevad kriisid on näidanud, et majanduse taastamisega suureneb järsult energia (eriti odava nagu näiteks kivisüsi) tarbimine, millega omakorda kaasneb kiire süsiniku emissioonide tõus. Majanduse taaselustamiseks on lisaks juba pakutavatele lühiajalistele lahendustele vaja leida ka pikema kestvusega meetmeid, näiteks väga madala intressiga pikaajalisi riigi tagatud laene ja ka tagastamatuid toetusi. Kliimale oleks abiks see kui viimased siduda ettevõtte kliimasõbralikumaks muutmise tingimustega. Nii saaksimegi rääkida majanduse rohelisest taastamisest.

 2. Inimeste fookus on kliimaprobleemilt ära pöördunud arusaadavalt palju selgemini tuntavale ja isiklikumale teemale nagu seda on nakkushaigus. Muretsema paneb see, et praeguse olukorra varjus võib ununeda juba seegi vähene, mida olime enne koroonakriisi  kliimamuutuste lahendamiseks teinud. Võib tekkida tahtmine kaotatud aeg tagasi teha, näiteks rohkem reisides unustades oma tegevuse mõju keskkonnale. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel nõuavad kliimamuutused igal aastal üle veerand miljoni inimelu (enamasti küll arenguriikides), mis on palju suurem number kui koroonaviiruse ohvrite arv täna, ning see arv suureneb aasta-aastalt.

 3. Paljude ettevõtete, eriti restoranide ja kõrtside järsu sulgemisega suurenes toidu, ja ka näiteks õlle, raisku minemine. Samuti on poodides näha suuremal hulgal säilivusaja ületanud toiduaineid. Viimasel juhul on põhjuseks raskused poodide varustamisel, mis on tingitud inimeste poeskäimise- ja tarbimisharjumuste muutustest. Mõningaid kaupu kohati napib, ja teisi on jälle palju üle, näiteks võileibu ja salateid, mida tööajal lõunaks söödi.

Toiduainete raiskamise ja riknemisega on seotud umbes veerand kogu maailma kasvuhoonegaaside emissioonidest. See on murettekitav, seda eriti kriisiolukorras, kus nii mõnelgi perel napib toitu laual. Samas on suurenenud internetis ostetava toiduainete hulk. Mitme toidukaupu koju vedava kaupmehe klientide arv on mitmekordistunud. Toiduainete kojuveoga aga kaasneb väiksem kütusekulu ja süsiniku emissioonid kui meil igaühel ise eraldi poes käies kokku.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta