Vanemate hool ning nooruses kogetu võivad mõjutada tulevast elu, näiteks oskust lahendada konflikte, edastada teavet või võimalusi pääseda ligi ressursile; seda nii inimestel kui ka loomadel. Loomade käitumist uuritakse sageli inimese kasvatatud isenditel, kuid kui selliste isendite areng ja käitumine erineb looduses kasvanud liigikaaslaste omast, ei ole nende uuringute järeldused üldistatavad ning kehtivadki halvemal juhul ainult tehistingimustes. Siiski on teadmised inimese kasvatatud isendi võimalikust erinevusest olulised nii lemmik- kui ka koduloomade kasvatamisel, aga ka ohustatud liikide kaitsel tehistingimustes.

Ronki kasutatakse sageli intelligentsi ja sotsiaalsuse uurimisel, kuna nad on lindude seas ühed nutikamad ja väga sotsiaalsed. Seda osalt ehk seetõttu, et nende nn lapsepõlv, mil omandatakse vanemate õpetusel vajalikud nipid ja sotsiaalsed oskused, on pikk – selle aja jooksul jõuavad oskused kinnistuda. Harvad ei ole aga juhud, kui uuringus osalevad rongad on sirgunud inimese juures. Kas erinevates tingimustes sirgunud ronkade hilisemad suhted liigikaaslastega sõltuvad päris- ja inimvanema hoolest, uuriti Austrias.

Uuringus kaasalöönud rongapojad kasvasid esimesed kolm nädalat pesas pärisvanematega, kuid seejärel kasvatas neid inimene. Erineva vanemhoolega noorte ronkade salkasid filmiti nende esimesel eluaastal aviaariumis. Nii saadi teada, kes kelle ligiduses ja kui kaua viibis, otsesed kontaktid (näiteks sulgede sugemine), koos toitumine, toidu jagamine või pakkumine, vaenulikud suhted (nokkimine, tagaajamine, hirmutamine). Ilmnes, et salkades ei olnud suhted juhuslikud, vaid sõltusid kogetud vanemhoolest – kõige tugevamad suhted olid alati õvedel (õdedel-vendadel) ja kaaslastel, kes puutusid kokku vareses nooruses.

Pärisvanemate puudumine jätab hilisematele sotsiaalsetele suhetele jälje. Inimese juures sirgunuil oli suhteid rohkem – rohkem kaaslasi, kellega põhiliselt suheldi ja aega veedeti – kui pärisvanematega kasvanuil, kuid need suhted olid nõrgemad. Seega suureneb pärisvanemate puudumisel noore ronga kalduvus liigikaaslastega lävida rohkem – tõenäoliselt seepärast, et õpitakse teistelt eakaaslastelt, mis päädib omakorda parema sotsiaalse oskusega. Samas – näiteks vaenulikkus vanemhoolest ei sõltunud.

Tulevased suhted sõltusid ka linnu soost – võrdselt tugevad olid emaste-isaste ja isaste omavahelised, kuid mitte emastevahelised suhted, mis viitab, et varased kasvatamistingimused ei mõjuta oluliselt noorte ronkade omavaheliste suhete struktuuri. Isaste ja emaste ning isase-isase tugevad suhted on tingitud sellest, et noored sigimisvõimetud rongad liiguvad salkades ringi ja kuna isased on ressursside hõivamisel edukamad, siis on head suhted teise isasega hinnas.

Seega on inimese kasvatatud ronkadel rohkem suhteid, kuid need on pinnapealsed. Rongavanemate kasvatatud poegadel on suhteid vähem, kuid need on märksa tugevamad. Kirjeldatud uuring võiks olulist teavet anda ka erinevate inimkäitumisuuringute evolutsiooniliste tagamaade selgitamisel.

Boucherie PH, Blum C, Bugnyar T (2020). Effect of rearing style on the development of social behaviour in young ravens (Corvus corax). Ethology 126: 595–609, https://doi.org/10.1111/eth.13010

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta