Lugu, millest ma kirjutada tahan, juhtus meil maal, kui mu lapselaps oli kuskil neljane juba. Millegipärast oli ta seal rohkem minu või oma emaga. Mamma oli tema jaoks kaasnev nähtus ja ega ta kahekesi ei tahtnudki Mammaga suurt jääda. Kui me aga kõik kohal olime, ei võõrastanud poiss sugugi memme.
See oli just selline aeg, kui meil tütrega tekkis huvi oma esivanemate kohta rohkem teada saada. Juhtus sedagi, kui saime Mamma rääkima ja hommikusöök venis nii sujuvalt lõunasöögiks või sai jälle aias istutud pikalt ning kuulatud memme heietusi. Tütar isegi lindistas neid jutte telefoniga. Kuulsime niisuguseid huvitavaid asju, et ei raatsinudki laua äärest tõusta. Oli vaid tähtis see, et mu ema räägiks veel ja veel.
Mäletan üht vahvat seika sellega seoses. Mammal oli jälle rääkimise tuju tulnud. Istusime kõik karjas meie väikeses köögis ümber laua. Jutt käis minu isast ja nende kooselust Mammaga. Jõuti kuni isa matusteni välja. Iseenesest kurb jutt ju. Siis Mamma ohkas ja lisas veel, et pole varsti üle poole sajandi meesterahva kõrval maganud. Rääkimine magamisest tegi teda uniseks ja ta läks teise tuppa ning viskas voodisse pikali.
Natukese aja pärast oli meie mudilane ka Mamma magamistoas. Ja teatas, et tema tahab ka pikali olla. Mamma tegi kähku lapsele ruumi enda kõrval ja mõnda aega oli täielik vaikus teises toas. Olime küll tütrega veidi imestunud, kuid lootsime, et lõunauinak tuleb täna Mamma kõrval. Siiski oli loota midagi säärast ennatlikku mõtet.
Umbes viie minuti pärast hakkas kostma teisest toast naginat ja siis küsis Mamma poisilt, et kuhu ta nüüd läheb. Lapse vastus oli aga nii uhke. Seda ühelt nelja aastaselt küll oodata poleks osanud. Poiss pidas pisikese pausi ja vastas, et Mamma sai nüüd meesterahva kõrval magada küll ja võib linnukese kalendrisse kirja panna, et rohkem nuriseda pole vaja.
Vaatasime tütrega üksteisele otsa ja pidasime hinge kinni. Me ei teadnud, kas nutta või naerda. Siis aga kostus teisest toast säärane nakatav naer. Ammu polnud kuulnud, et meie Mamma nii südamest oleks naernud. Julgesime siis meiegi naerda. Naersime ja pühkisime pisaraid tütrega üksteise võidu. Kes teab, kus see laps säärase asja peale üldse tuli, aga eks temagi ole ju mees. Teda oli õpetatud, et vanu inimesi peab aitama. Ta siis aitas nii omal kombel.
Küll on kahju, et selline iga lastel nii kiiresti möödub ja nende öeldud kildusid üles pole kirjutatud. Neid ütlemisi tuli ikka ülepäeviti, mille peale sai naerda silmad märjaks ja kõhud kõveraks. Selline oli siis lugu meie Mammal meesterahva kõrval magamisest.
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
