Oma olemuselt tähendab vabakaubandus seda, et eksporti ja importi ei piirata. Vabakaubandus on tänapäeva arenenud riikides saanud iseenesest mõistetavaks poliitikaks, mille vajalikkust üldiselt kahtluse alla ei seata. Üksmeelt selles osas siiski ei ole. Vabakaubandusele vastandub proteksionism, mis tähendab oma siseturu kaitsmist piirangute näol.

Vabakaubandusele on iseloomulikud võimalikult vähesed piirangud. See tähendab sisuliselt tariifide või mitte-tariifsete tõkete puudumist, et soodustada kaubandust. Mitte-tariifsed piirangud on näiteks toetused või seadused, mis annavad teistele konkreerivatele ettevõtetele eelise.

Suur osa maailma riikidest kuulub mingisugusesse kaubandusühendusse. Kõige suurem kaubandusorganisatsioon on Maailma Kaubandusorganisatsioon ehk WTO, kuhu kuulub suurem osa maailmast. Muud organisatsioonid jaotuvad üldiselt regioonide ja geopoliitiliste mõjusfääride järgi (Eesti kuulub näiteks Euroopa Liitu).

Vabakaubandus võimaldab riikidel toota seda, milles on neil suhteline eelis. Riik ei pea enam elueest kõike ise tootma, isegi, kui see on selle riigi jaoks väga kallis. See tähendab seda, et tooted on soodsamad ja rohkem inimesi saab endale rohkem neid lubada.

Vabakaubandus laseb turule suuremat valikut soodsamaid tooteid, tänu millele saavad inimesed rohkem tarbida. See toetab aga omakorda majandust. Samuti tekib mastaabi säästuefekt, sest mida suurem on turg, seda rohkem saab tootja seda soodsamalt pääseb ka toode turule.

Siin on näha, et tekib põhjuslikkusering. Kahjuks tähendab vabakaubandus ka seda, et väikesed ja alustavad ettevõtted on raskemas seisus ja neil on raske suurte tegijate kõrval tihedas konkurentsis püsida. Seda saaks leevendada toetuste abil. Proteksionismi vastu räägib nt monopolide soodustamine ja tarbijakahjustamine. Proteksionismi puhul tekivad lihtsasti siseriiklikud monopolid, mille tooted ei pruugi sugugi olla tegelikult tarbijale rahakotisõbralikud.

Kuna import on oma riigi toodangust kallim või kättesaamatu, siis ei ole selline olukord sugugi tarbija huvides. Võib-olla toodab mõni teine riik sama toodet palju odavamalt ja tõhusamalt, aga kunstlikult on tekitatud olukord, kus tarbija sellele ligi ei pääse. Sellistele monopolidele on turg garanteeritud ja see viib hoiakuni, kus konkurentsipuudumise tõttu ei keskenduta enam arengule ja tootlikuse suurendamisele.

Vabakaubandus toob endaga kaasa negatiivseid mõjusid ka keskkonna mõistes ja siin kohal saab vabakaubandust vaadelda kõrvuti globaliseerumisega. Minu arvamuse kohaselt on keskkonnafaktorit tohutult palju alahinnatud. Keskkonnale on suureks koormaks näiteks aina tihenev globaalne transport.

Aastal 2020 on iga päevane olukord see, kus pisikene jubin maksab Eestis toodetuna 10 korda rohkem kui Hiinas toodetud
ja konteineriga siia saadetud analoog.

Või tootmiprotsess, kus Põhjamerest püütakse krevette, saadetakse lennukiga Aasiasse koorimiseks ja pakendamiseks ja siis tagasi Euroopa turule, kus see toidulauale jõuab.

See on minu meelest absurdne olukord, sest keskkonnamõjud on ümbermaailma transportimise puhul drastiliselt suuremad. Kes nende kahjude eest maksab?

Ma arvan, et terve inimkond, aga mõniaeg hiljem tulevikus. See on aga majandusele ju kahjulik, mistõttu on tegemist silmakirjaliku ja lühinäheliku majanduspoliitikaga. Samuti põhjustab vabakaubandus tootmise kolimist ,,odavamatesse’’ paikadesse, mis ei tähenda tegelikult kõige paremaid kohti. Üldse on vabakaubandusel selline hoiak, et odavam on alati parem.

Tegelikkuses ei oleme täna kõiki tegureid rahasse arvutanud, ja seda ei saagi arvatavasti teostada. Tootmise odavust ei saa alati saavutada tõhusama tootmise või muu sellise abil, vaid tänu kahjudele, mida me täna arvesse ei võta.Siin tekib tuuma ja perifeeria ilmselge kehastus, kus tuum ehk arenenud riigid naudivad puhast keskkonda, odavaid tooteid ja kõrget elustandardit, kui samal ajal perifeeria keskkond on selle arvelt reostunud ning inimesed laostunud ja orjastatud.

Seda on olnud näha, kuidas tootmine jookseb arenenud riikidest välja madalamate standarditega riikide poole, kes minu jaoks väga küsitavaid võite sellest saavad. Väga suur osa tarbekaupu valmistatakse Aasias. Võttes näiteks tekstiili- ja moetööstuse, siis Eesti tootjate kaup on võrreldes Aasias toodetud kiirmoebrändide toodanguga röögatult kallis ja seetõttu konkurentsivõimetu. Kas Eesti on sellisest arengust võitnud?

Mina ütleksin, et nii ja naa, selle pärast, et me kõik ei taha ainult Eesti Maratit ja Sangarit kanda, aga samuti ei soovi me olla vastutavad lapstööjõu kasutamise, õhu ja jõgede mürgitamise ja inimeste tervise eest, kes on sunnitud töötama kahjulikes tingimustes, mida täna päeva arenenud riikide elanikud endale kuidagi ette ei soovi kujutada. Koroona on keskmise Kagu-Aasia​sweatshopi töölise elustiili kõrval tõepoolest nagu väike nohu.

Sarnased artiklid