Õiguslik süsteem, mis eraomandist enam tähtsustaks elusmaailma kaitset, oleks võimas tööriist ökoloogiliseks üleminekuks. Prantsuse mittetulundusühingu Notre Affaire à Tous asutaja Valérie Cabanes põhjendab looduse õiguste ja ökotsiidi kuriteona seaduses sätestamise vajadust.

Tööstustest või äärmuslikest kliimamuutustest põhjustatud katastroofide tõttu üldsuse tähelepanu alla sattunud keskkonnakaitse küsimus on täna kõikide jaoks oluline teema. Ent mida see täpselt tähendab? Mida kaitseb keskkonnakaitse? Ressursse? Maastikke? Inimeste kogukondi?

1950ndatest alates on kollektiivne teadlikkus keskkonnakahjudest ja ohtudest loodusvaradele olnud tõusuteel. Sellest tulenevalt on ühiskonna kõige nõrgemate liikmete – elavate, ent mitte-inimeste õiguste kaitseks esile kerkinud keskkonnaõigus. See on vahend teatud tegevustele keeldude ja piirangute kehtestamiseks, mille ohvriks inimesed ja planeet potentsiaalsetelt langeda võiksid.

Keskkonnaõigus kasvas aga välja olemasolevast, täielikult inimkesksest juriidilisest raamistikust, milles õiguslikeks subjektideks on inimesed või nende laiendused (näiteks ettevõtted või heategevusühingud). Lisaks sellele arenevad seadusandlus ja selle õigusharud ühiskondade poliitiliste, sotsiaalsete ja kultuuriliste trendide ning võimudünaamika tulemusel tihtipeale vastuokslikult. Viimastel aastakümnetel tugevalt hoogustunud majandusliku ja finantsilise globaliseerumise tagajärjel on äriseadustik hakanud üha enam oma vastutusest looduskeskkonna ees mööda hiilima. Omandi- ja äriõigussüsteemi poolt looduskeskkonna suunal korda saadetud rünnakute taustal on aeg tunnistada looduse õiguseid, et ökosüsteeme saaks hakata käsitlema ohvritena ning see kuritarvitav suhe kiiremas korras tasakaalustada.

Vajadus loodusele õiguste kehtestamise järele on seotud olukorra pakilisusega

Lihtsalt öeldes peamegi tunnustama looduse õiguseid. See tähendab meie tuumväärtuste muutmist ja õigusnormide hierarhia ümberpööramist. Planetaarsete piiride (mida täna kasutatakse kestliku arengu eesmärkide saavutamise hindamiseks) ja looduse õiguste tunnistamine siseriiklikus ja rahvusvahelises seadusandluses võimaldaks asetada äriõigustiku ja tööstustegevuse juriidiliselt siduvasse raamistikku. Sellest ka vajadus tunnistada ökotsiidi kuriteona tegevuste puhul, mis põhjustavad looduslikele ühisvaradele ja kooslustele enim kahju. Looduse õiguseid tunnistades saab kindlustada inimeste põhiõigused puhtale veele, õhule, toidule, tervisele ja koguni elupaigale, kuna kliimamuutused ähvardavad täna sadu miljoneid kodudest lahkumise ja sundrändega.

Vajadus loodusele õiguste kehtestamise järele on seotud olukorra pakilisusega. Seistes silmitsi majandussüsteemi ettevaatlikult juhtiva poliitilise gradualismiga, on seadusandlus ühiskondade ümberkujundamiseks tõhus tööriist, et maksude või moraalsete ajendite ja individuaalse voluntarismi abil majandust ökoloogilise ülemineku poole nihutada.

Mitte-inimeste kaitsel

Praegune keskkonnaõigus ei suuda kliima- ja keskkonnakriisiga adekvaatselt toime tulla, kuna peegeldab maailmavaadet, milles loodust „korraldatakse“ lähtuvalt meie vajadustest. Õiguslik revolutsioon, mida ette panen, keerab selle pea peale, tähtsustades keskkonna asemel Maa terviklikku ökosüsteemi. Küsimus on inimeste taasühendamises loodusega ja ühiskondliku reeglistiku ümbermääratlemises hõlmama ka mitte-inimesi, kes täna ei ole seaduse silmis subjektid, vaid kohandatavad ja ekspluateeritavad objektid. Väga konkreetselt hõlmab see ka teatud piirangute sätestamist äritegevusele, eelkõige aga omandiõigusest tulenevatele vabadustele. Adudes möödapääsmatuid väljakutseid elu säilimiseks Maal, tähendab see meie ühiskondade tänaste fundamentaalsete toimimispõhimõtete küsimärgi alla seadmist.

Probleemi pakilisust arvesse võttes on aeg radikaalseteks ideedeks. Tänast avalikku arutelu ajendavad tulevikustsenaariumid on sundimas kõiki erakondi võtma seisukohti mõeldava õigusreformi osas, mis potentsiaalselt ähvardaks kogu maailma finants- ja tööstussüsteemi. Üks sellistest ideedest on prantsuse filosoofi Bruno Latour’i ette pandud „Asjade Parlament,“ (1) mis võiks endast kujutada õpetlikku etappi äärmuslikuma õigusliku transformatsiooni protsessis, alustades „Tulevikukoja“ loomisest, nagu pakkus välja Dominique Bourg. (2)

    Riikide võetud kohustused on täna kaugelt liiga väheambitsioonikad ning, mis olulisemgi –, õiguslike kohustustena sätestamata: need on lihtsalt lubadused, kusjuures tihtipeale tühjad lubadused.

Selliseid kunagi võimatutena, utoopilistena või romantilistena tunduvaid ideid on nüüd omaks võtmas väga erinevate hoiakutega poliitikud. Taoline kõnepruuk (mis muide on kõnepruuk ainult seniks, kuni selle üle hääletatakse ja see kehtima pannakse) kajab läbi ka Prantsusmaa president Emmanuel Macroni üleskutsest tunnistada rahvusvaheliselt ökotsiidi kuriteona. Muidugi teab ta suurepäraselt, et ÜRO-s ei lase riigid nagu Ameerika Ühendriigid ja Hiina eales ökotsiidi kuriteona sätestaval rahvusvahelisel konventsioonil sündida.

Macron toetabki hea meelega innovaatilisi ideid seni, kuni need ei ole siduvad Prantsusmaa või Euroopa jaoks. Tema Renew Europe fraktsioon Euroopa Parlamendis hääletas hiljuti muudatusettepaneku poolt, mille alusel sisalduks Euroopa soovituste hulgas eelseisval COP15 tippkohtumisel looduslike ühisvarade õigusliku staatuse tunnistamine. Tekib küsimus, et kui hääletamisel oleks olnud mõni Euroopa sisene looduse õiguste alane direktiiv, siis kas sellise õigusliku paradigmanihke poolt oleks hääletatud sarnase veendumuse ja järjepidevusega?

Riikide võetud kohustused on täna kaugelt liiga väheambitsioonikad ning, mis olulisemgi, õiguslike kohustustena sätestamata: need on lihtsalt lubadused, kusjuures tihtipeale tühjad lubadused. Süsteemi enda sünnitiste ja seega ka eestkostjatena on poliitikud suutmatud taolisest võimudünaamikast välja murdma, et avalikku huvi pikas perspektiivis tõeliselt kaitsta. Praeguse majandussüsteemi ja kasvu dogma küsimärgi alla seadmine tähendaks domineerivale maailmakorrale väljakutse esitamist ning ühiskondade vajaduste rahuldamise küsimuse põhjalikku ümbermõtestamist.

Seetõttu vajamegi uut õigussüsteemi – ÜRO on viimased kümme aastat arutlenud looduse õiguste ülddeklaratsiooni üle ning viis aastat siduva kokkuleppe loomise üle riikidevaheliste korporatsioonide, inimõiguste ja keskkonna osas. Euroopa tasandil peaks ettevõtlusele vähimana kehtima kriminaalkaristuste jõuga hoolsuskohustuse direktiiv. Konkreetsemalt tuleks meil liikidele ja ökosüsteemidele anda õiguslik isikustaatus ning kasutada seda alusena loodusliku ühisvara õigusliku staatuse väljatöötamiseks. Läbi keskkonna- või koguni looduse õiguste suunalise spetsiaalse Euroopa Prokuratuuri loomise tekiksid siis vahendid, mille abil nihutada meie õigussüsteemis elusmaailma kaitset omandiõigusest prioriteetsemaks.

Viimaks võimaldab ökotsiidi mõiste ka süükoorma ärijuhtide ja suurimate saastajate ukse taha veeretada ning lõpetada kodanikkonna pidev süütundega tegevusele utsitamine. See on ülioluline, sest keeraks vastutuskoorma pea peale. Viimased aastad on kogu maailmas – Ecuadorist Tšiilini ja Prantsusmaalt Iraanini – kaasa toonud energia ja toidu hinnatõusust põhjustatud protestilaineid Ühest küljest korraldatakse „kliimamarsse“ – peamiselt noorte inimeste eestvedamisel ellu kutsutud demonstratsioone, kus nõutakse kliimaküsimusse tõsiselt suhtuma hakkamist ning energiaüleminekuga alustamist, vajadusel kasvõi sunniviisiliselt.

Teisalt näeme sotsiaalsest ja keskkonnaalasest ebavõrdsusest ning nafta hinnatõusust enim mõjutatud inimeste kannatusi ja meeleheidet. Oleme tunnistajateks sotsiaalsete rahutuste esilekerkimisele, mille ainsateks eesmärkideks on raev tänases finants- ja tööstusolukorras end mugavalt tundva korrumpeerunud poliitilise klassi vastu ning meelekindlus mitte jääda süsteemi unustatud ohvriteks. Kogu selle viha taustal on keeruline näha aga alternatiivseid ettepanekuid, peale nõudmiste suuremaks demokraatiaks.

Õigluse nimel

Seetõttu üritabki Prantsusmaal 2015 asutatud mittetulundusühing; Notre Affaire à Tous (toim: „Meie kõigi mure“) edendada erinevate osapoolte koostööd, kutsudes näiteks gilets jaunes (toim: kollased vestid) kliimamarsside liikumisega ühinema. Ühing juhib ka Super Local projekti, mille raames palutakse kodanikel oma kodukohas kliimamuutuseid, elurikkuse kadu ja neid põhjustavaid tegevusi dokumenteerida, mõttega kliimakriisi tagajärgede kaardistamise abil inimesi mobiliseerida. Eesmärk on luua nägemus keskkonnakaitsest, kui ühisest sotsiaalsest projektist ühiskondlikele ja majanduslikele probleemidele lahenduste leidmiseks.

Affaire du Siècle (toim: Sajandi kaasus) petitsiooni võtmetähtsus seisnes selles, et see kutsus üles toetama käegakatsutavat mõju, nimelt kohtuasja (3). Hollandis Urgenda poolt sisse antud sarnasest kohtuasjast (4) inspireerituna algatas Notre Affaire à Tous projekti eesmärgiga informeerivalt näidata, et riik ei austa oma võetud kohustusi. Oleme sisse andnud ametliku kaebuse ja loodame, et kohus tunnustab seda. Kõik algas aastal 2013 ökotsiidi kuritegelikkuse Euroopa Kodanike Initsiatiiviga, mis leidis toetust osapooltelt üle terve Euroopa. Sellest aktivismi kasvulavast tärkas mitmeid organisatsioone, nende seas Notre Affaire à Tous, Nature Rights & Wild Legal Prantsusmaal aga ka paljud teised mujal Euroopas.

    See on kolmeosaline lähenemine, mis koosneb kodanike mobiliseerimisest, õigussüsteemi rakendamisest tõstmaks esile ühiskondlikke kitsaskohti ning institutsioonide tasandil ettepanekute püstitamisest.

NotreAffaire à Tous töö jätkub. Oleme loonud looduse õiguste Euroopa võrgustiku, mis on osa Ülemaailmsest Looduse Õiguste Liidust (Global Alliance for the Rights of Nature). Oleme koostanud õigusakte ökotsiidi kuritegelikkusest Prantsusmaal ja looduse õigustest Rootsis ning olnud tegevad rahvusvahelises kampaanias ökotsiidi kuriteona tunnistamiseks Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Iga liige toimib individuaalselt või koostöös kodanike ja poliitikutega, kas oma riigis või rahvusvaheliselt, tehes ettepanekuid keskkonna ja kriminaalseadustiku reformimiseks. See on kolmeosaline lähenemine, mis koosneb kodanike mobiliseerimisest, õigussüsteemi rakendamisest tõstmaks esile ühiskondlikke kitsaskohti ning ettepanekute püstitamisest institutsioonide tasandil. Töötame pidevalt nii institutsioonide kui kodanike tasandil.

Notre Affaire à Tous üritab leida innovaatilisi viise demokraatliku debati edendamiseks ning ökosüsteemse visiooni juurutamiseks. Seda läbi tärkavatest võimalustest kinni haaramise, tagamise, et teema püsiks aktuaalne ja meedias nähtav ning kodanike üha suurema kaasamise. Nagu keskkonnakaitsjate loosung kõlab: „Meie ei kaitse loodust, vaid oleme loodus kaitsmas iseend.“ Läbi seaduste.

Lugu on algselt avaldatud Green European Journali leheküljel

Viited:

(1) Bruno Latour on „Asjade Parlamendi“ mõiste välja pakkunud oma 1991 töös; Nous n’avons; jamais; été; modernes (Paris: La Découverte), viidates lepitusele inimkonna ja looduse vahelises suhtes, mis sisuliselt paneks lõpu humanismile, mis tema vaadetes oligi üleüldse süüdi osapoolte lahkukasvamises.

(2) Tulevikukoja idee kätkeb kolmanda esinduskoja loomist, mis koosneks loosi teel valitud ekspertidest ja teadlastest. Koda sekkuks õigusloomeprotsessi pikaajaliste huvide eestkostel. Dominique Bourget al. (2011). Pour une 6e République; écologique. Paris:Editions Odile Jacob

(3) The Affaire du Siècle (Sajandi kaasus) petitsioon algatati 2018 detsembris. See kogus vähem, kui kuu ajaga üle 2 miljoni allkirja.

(4) Urgenda sihtasutus andis 886. Hollandi kodaniku nimel Hollandi valitsuse kohtusse, et sundida seda kliimamuutuste osas rohkem meetmeid kasutusele võtma. 2015 otsustas Haagis asuv kohus, et Hollandi riigil on õiguslik kohustus rakendada kiireloomulisemaid meetmeid vähendamaks kasvuhoonegaaside emissioone. Hollandi ülemkohus tunnustas otsust 2019 detsembris

Sarnased artiklid