Veebruari alguses avaldasid kümme Eesti keskkonnaorganisatsiooni energeetikavisiooni aastani 2035. Üks dokumendi autoritest on Madis Vasser, Eesti Rohelise Liikumise ekspert energeetika ja kliima vallas. Bioneer uuris põhjaliku intervjuu abil Madiselt järele, miks otsustati visioon kokku kirjutada, mis on selle täpsem sisu ning kuidas see mõjutab, mis energeetikasektoris üldse tulevikus toimuma hakkab.

Eestis on erinevaid energeetikavisioone tehtud ennegi, miks oli vaja veel ühte lisaks?

Tõsi, visioone on olnud aastate jooksul mitmeid. Käesoleva dokumendi koostamise alguses tegin väikse ajaloolise kaardistuse, mida on neil teemadel varasemalt arvanud just Eesti keskkonnaühendused või -tegelased. Kõige varasema sisuka plaani suutsime leida 2001. aastast, kui Eesti Rohelise Liikumise sulest ilmus “Säästenergeetika kontseptsioon”. Viiekümne aasta perspektiivi avava dokumendi kreedost võib lugeda tänapäevalgi kohast hoiatust: “Fossiilsete energiaallikate asendamine taastuvatega ei saa olla eesmärk omaette ning samuti on väär vaadelda seda kui globaalsete energeetikaprobleemide lõplikku lahendust”. Selles dokumendis nähti realistliku variandina fossiilsete ja taastuvate ressursside kasutusele orienteeritud sümbioosi.

Aastal 2006 pakkus Rainer Nõlvak, toonane Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige välja visiooni “Roheline Energiakava 2020”, mis võimaldanuks elektritootmise täielikult üle viia keskkonnasõbralikule taastuvenergeetikale ning muuta Eesti energeetiliselt sõltumatuks. Kõnealune kava rõhutab tehnoloogilise innovatsiooni olulisust, tuginedes muuhulgas Peipsi tuuleparkidele, vesinikul ja metanoolil põhinevale energiasalvestamisele ning nutikatele võrkudele.

Juba tuttavam on Bioneeri lugejatele ehk Eesti Keskkonnaühenduste Koja poolt 2012. aastal koos Taastuvenergia Kojaga loodud “Taastuvenergia 100: üleminek puhtale energiale”. Dokument näitas, et Eestis oleks teoreetiliselt võimalik 2030. aastaks üle minna taastuvale energiale elektri- ja soojusmajanduses. Tootmisportfell koosneks sel juhul maismaa ja avamere tuuleparkidest, biomassi ja biogaasi koostootmisjaamadest, pumphüdroelektrijaamadest ning vähemal määral hüdro- ja päikeseelektrijaamadest. Seda kava on 2018. aastal ka tublisti uuendatud.

Hoolimata aastakümnete pikkusest ettevalmistusajast ning arvukatest plaanidest ei ole Eesti riik siiski välja töötatud ametlikku alternatiivi kohaliku energiasüsteemi varustuskindluse tagamiseks, lootes ka aastal 2021 jätkuvalt kliimakahjuliku põlevkivielektri peale. On selge, et eelnimetatud keskkonnasäästlikud energeetikavisioonid ei ole riiklikes poliitikates veel soovitud mõju avaldanud. Seetõttu leidsime koos kolleegidega, et läheneda tuleb teisiti ning juba olemasolevate detailsete taastuvenergia-arvutuste asemel pakkuda põhimõttelist energeetikaparadigma muutust. Seda eriti olukorras, kus intensiivistuva kliimakriisi valguses peenhäälestuste tegemine näib järjest absurdsem ajaviide.

Kuidas erineb 2021. aasta “Säästenergeetika” varasematest visioonidest?

Dokumendi läbivaks seisukohaks on, et energeetikasektori rohepööre ei ole ainult insener-tehniline probleem, vaid see hõlmab lisaks sotsiaalseid, poliitilisi ja ökoloogilisi aspekte nii kohalikul kui ka ülemaailmsel tasandil, sekka ka suures koguses ennustamatust. Laiema pildiga arvestamata jätmine võib viia olukorrani, kus lahendada üritatakse lahendamatut probleemi, näiteks katta lõputuna kasvavat energiavajadust lõplike ressurssidega süsteemis.  Pakume üht võimalikku visiooni Eesti tulevikuenergeetikast, mis eeltoodud kitsaskohti, viimaste aastakümnete tegelikke arenguid ja tõenäoliseid tulevikutrende arvestades omab realistlikku võimalust saavutada ühiskonnas üha valjemalt kõlav ambitsioonikas üleskutse: kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035.

Kui suruda kogu visoon ühte lausesse, siis kuidas see kõlaks?

Eestis kasutatakse säästlikult (!) taastuvat ja kestlikku energiat, mida toodetakse ja salvestatakse hajutatult paljude turuosaliste poolt ning üleminek uutele lahendustele on huvigruppe arvestav, energiaühistute kaudu kodanikke kaasav ning õiglane nii ühiskonna kui keskkonna suhtes.

Rõhutasid eriti tugevalt just säästlikku energiakasutust

Jah, kui me sellele tähelepanu ei pööra, ei tule rohepöördest midagi välja. Või veel hullem - teeme rohkem kahju, kui kasu. Täna kuuleme tihti jutte energiasäästust, ja see on iseenesest hea. Aga ainult sellest ei piisa, kuna pahatihti toovad näiteks säästlikumad seadmed kokkuvõttes kaasa hoopis tarbimise suurendamise, sest tegevus tundub järsku hirmus öko. Mitmed teadustööd on näidanud, et edukas rohepööre taastuvenergia peale ilma tohutu keskkonnakahjuta näiteks täiendavate kaevanduste avamise näol rohetehnoloogiate tootmiseks on võimalik vaid siis, kui tootmise ja tarbimise absoluutarvud drastiliselt langevad. Tagasihoidlikumad hinnangud jäävad ülemaailmselt -40% juurde.

Kas tavaline ja juba kokkuhoidlik eestlane peaks oma tarbimist siis veel 40% tagasi tõmbama?

Oleneb eestlasest. Suurem jalajälg on selgelt neil, kellel on suurem sissetulek. Ja eelkõige peaks üldse vaatama energeetika, rasketööstuse ja -transpordisektoreid, kus paljudel juhtudel ei paista lähemas ajahorisondis mingeid muid lahendusi, kui tootmist vähendada. Kuulen tihti poliitikuid täie enesekindlusega ütlemas, et kliimaeesmärkide saavutamiseks ei pea ühtegi saastavat tehast küll kinni panema. Olgu nii, aga tehnoloogilist lahendust samuti silmapiiril ei ole ning näiteks põlevkivisektori tööshoidmine muutub päev-päevalt üha kallimaks. Kes selle arve siis tasub, kui saastaja ise ei maksa?

Oluline on mõista, et keskkonnaühenduste energeetikavisioon ei maali pilti sellest, kuidas “homme pannakse kõik kinni” - kuigi olen veendunud, et oponendid püüavad seda nii turundada. Aga eksitav oleks ka väita, et tänane liigtarbimine saab segamatult edasi kesta, lihtsalt veidi rohelisemalt. Kuigi just seda mitmed tänased valdkonna valjud hääled hõikavad. Küll aga viitame oma dokumendis sellele, et mõneti tagasihoidlikum tootmine ja tarbimine võimaldab tavainimeste elukvaliteeti tegelikult isegi parandada - linnades oleks vähem valgusreostust, kulutused energiale oleks taskukohasemad, riigi varustuskindlus oleks tagatud jne.

Elektrivõrgu operaator Elering on analüüsinud, et Eesti eluks vajalikke teenuseid saab edukalt käigus hoida ka siis, kui tootmine oleks viis korda väiksem, kui täna harjumuspärane. Küsimus ei ole tehniline, vaid põhimõtteline - kas üritame energiatootmises aina suureneva nõudlusega vahendeid valimata kaasa joosta (rajades seejuures tee massilisele puidupõletusele, jätkuvale põlevkivikasutusele ja muidugi ka tuumajaamale) või astume ühiskonnana hoopis sammu kõrvale ja läheneme asjale teisiti.

Intervjuu teine osa ilmub lähipäevil.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta