Igal aastal viib Keskkonnaagentuur läbi lendoravate seiret, millega kontrollitakse kõiki keskkonnaregistrisse kantud lendorava leiukohti. Selle aasta tulemustest selgub, et tänavu on lendorava esinemine tuvastatud 94 leiukohas. Neist kümme on uued ja alles sel aastal avastatud paigad.

Registrisse kantud lendorava leiukohti on meil Eestis ligikaudu 150. Keskkonnastrateegias on püstitatud miinimum eesmärk, mille kohaselt peaks jooksval aastal olema asustatud neist vähemalt 60. Peale aastatepikkust langust on alates 2014. aastast  asustatud leiukohtade hulk iga aasta aeglaselt kasvanud ning 2019. aastal saavutati esmane eesmärk. 2019. aastal tehti lendorav kindlaks 71 ning 2020. aastal 76 leiukohas.

Asustatud leiukohtade arv on kasvanud nii pikka aega asustamata leiukohtade taasasustamise kui ka uute leiukohtade leidmise teel, selgitab Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Kalda.

Kalda lisab, et vahepeal asustamata elupaikade taasasustamine on saanud võimalikuks seetõttu, et 1990ndate aastate lõpus ja selle sajandi alguses raiutud metsa asemele on nüüdseks jõudnud kasvada kohati juba ligi 15 meetri kõrgune mets. See võimaldab vahepeal katkenud liikumiskoridoridel taastuda ning lendoravatel taas jõuda elupaikadesse, mis olid vahepeal muudest elualadest ära lõigatud.

Uute leiukohtade teke

Tänavu avastasid seirajad kümme täiesti uut lendorava leiukohta. Uued leiukohad võivad tekkida mitmel moel.

Esiteks, loomad võivad asustada varem asustamata elukohti. „Noorloomad peavad teatud ikka jõudes „kodust“ lahkuma ja endale uue vaba kodupiirkonna leidma. Leides sobiva elupaiga, võivadki nad uues kohas paikseks jääda. Selleks on vajalik õige vanuse ja struktuuriga mets,“ kinnitab Kalda. Vajalikud on ka liikumiskoridorid, sest lagealasid lendoravad reeglina ei läbi, samuti ei suuda nad liikuda ka mööda väga madalat ja noort puistut.

Uute leiukohtade avastamisele aitab kaasa lendorava otsimine eelkõige asustatud kohtade lähiümbruses paiknevatest potentsiaalsetest elupaikadest. Selliseid kohti aitab kindlaks teha Keskkonnaagentuuri poolt välja arendatud elupaigamudel, mida kasutakse nii lendorava LIFE projekti “Co-operation for improving the conservation of the Flying squirrel in Europe” raames ja kui ka RMK poolt lendorava võimalikes elupaikades raiete-eelsetel inventuuridel.

Lendorava seires otsitakse puude alt nende väljaheiteid, mis on kevadel küllaltki hästi nähtavad. Need on väiksed riisiterasuurused, ümardunud otstega, värvuselt rohekaskollased või kollakasrohelised.

Seisund pole hea

Lendorav on I kaitsekategooria liik. Hoolimata seireparameetrite paranemisest, ei saa lendorava seisundit siiski jätkuvalt pidada heaks.

Eestis on lendorav nüüdseks levinud veel vaid Alutaguse piirkonnas. Ka seal on levila killustunud vähemalt kuueks-seitsmeks isoleeritud osaasurkonnaks, mille vahel ei ole loomad võimelised ainuüksi pika vahemaa tõttu suhtlema.

Keskkonnaameti liigikaitsebüroo peaspetsialist Marju Keis peabki lendoravate olukorra paranemise võtmeteguriteks pesametsade ranget kaitset, aga ka elupaikade vaheliste ühenduskoridoride taastamist. “Liigi ellujäämiseks oleme kehtestanud metsamajandamise piirangud nii pesapaikade lähiümbruses kui liikumisteede säilitamiseks elupaikade vahel. Paraku on sobivaid metsi aina vähem ja lendorava tulevik sõltub sellest, kui hästi suudame veel alles jäänud elupaiku ja ühenduskoridore hoida,” räägib Keis.

Seire tulemused on siiski julgustavad ning näitavad, et kaitsetöö on olnud tulemuslik ning peab jätkuma ka tulevikus.

Lendoravaid võib kõige enam leida Ida- ja Lääne-Viru piirialalt, Ida-Virumaalt ja Põhja- Jõgevamaalt. Lendorava üldine leviala on viimasel sajandil vähenenud ja lendoravaid pole enam leitud Lõuna-Eestis, Raplamaal ega Harjumaal.

2021. aasta lendorava seire aruanne on leitav Keskkonnaseire infosüsteemist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta