Talved ihuüksinda rahmeldades said korraga ümber. Sest minu sõprade nimistusse lisandusid nurmkanad, kes talvel ikka ühte hoiavad ehk salkadesse koonduvad.
- Marek Vahula lood
- 11. mai 2022
Põllunurka sai väike söögiplats rajatud ja sinna nad mul söömas käima hakkasidki. Kaks korda päevas oli neil söömaaeg.
Nii keskhommikul ja siis õhtuvideviku eeli. Kella tundsid minu väiksemat sorti sõbrad vägagi hästi, seda talvekuust paastukuuni.
Rahmeldav inimhing andis hingesooja mulle endale. Ja sellest sündis suur sõprus, mis mul talveharjad üle elada aitas. Linnusalk, kes kella hästi tundis, oli jälle kohal ja neid ootas lumele kaetud söögilaud.
See nurmkanade tants oligi minu poisiaja tähtis mina. Selline, mis uue maailma lõi ja soov neid aidata, läks ise tänu minule täide. Ma sahmerdasin nendega ligi kümme talve ja nüüd suurena võin tagantjärele öelda, et koos nendega kord suuremaks kasvasingi.
Neeruti, 1980-ndad.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
