Ajal, mil osa Tallinnast üles kaevatud ja tavapärane liiklus häiritud, on teatud vahemaade läbimiseks üheks kiiremaks ja sujuvamaks võimaluseks rattasõit. Kui jalgrattaid oleks võimalik kõikjal turvaliselt parkida, siis väheneks ka kõikvõimalike vastuväidete hulk üsna olulisel määral. Ja muidugi peab ratas olemas olema. Või siis mitte?

Hiljaaegu hakkas Facebookist silma, kuis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud töökäikudeks linnas just ratast kasutavad. Seejuures on rattad tõepoolest ministeeriumi omad ning hommikul ei tule liiklusvahendit valides pead vaevata, mis käimised päeva jooksul ees ootavad.

Kui tahad, istud tööasju ajama minnes lihtsalt sadulasse, kiiver ja rattalukk kuuluvad varustusse. Sama süsteem pidavat toimima Rahandusministeeriumis. Autoga ei saa oluliselt rutem, arvestades linnaliiklust, kuid kindlasti võidab enesetundes. Heast eeskujust rääkimata!

G4S Eesti sõidab väljakutsetele ikka veel autodega (ja nii on ka operatiivsem), kuid rattaga tööl käijate peale mõeldes on uue peamaja juurde püsti pandud rattamaja, kus ratast turvaliselt tööpäeval hoida.

Päeval, mil majake ametlikult kasutamiseks avati, lausa ratturite tormi ei järgnenud, kuid mida ilusam ilm, seda rohkem ka jalgrattaid. Minu peamiseks kaalutluseks, kas minna rattaga tööle või mitte, on õhtused käigud – kas on vaja minna edasi ülikooli loengusse või lasteaeda lastele järele.

Küll aga olen jõudnud veendumusele, et isegi pärast lapse aeda viimist veel koju tagasi ratta järele tulles jõuan ma hommikul ikkagi kiiremini tööle kui ühistranspordiga seigeldes. Tõsiasi on seegi, et tööleminekut ja rattasõitu ühendades võidan mitte üksnes ajas. Väikeste laste ja kooli kõrvalt ei ole sugugi lihtne leida veel üht tükikest aega iseendale.

Pikemaid linnaretki ette võttes saab sageli kaalukeeleks, kas ja kuhu saab turvaliselt ratta ära parkida. Ilmselt on üheks turvalisemaks parkimislahenduseks Bikeep, mida siin-seal ka pakutakse, samas soovitusliku U-luku kasutamist enim kohatavad tavalised rattahoidikud üldse ei toetagi.

Vabaduse väljakul täheldasin ühel nädalavahetusel aga suisa mehitatud valvet. Või õigemini, valvajat polnud kusagil sel hetkel näha, aga tool oli asetatud parkimiskohtade vahele ja juures ka märge, et valvega parkla. Seda trendi annab paraku veel tükk aega oodata, mil rattad varastele enam atraktiivsed pole. Just eelmisel kuul varastati ühest naabruses asuvast kortermaja lukustatavast trepikojast ära kaks teisel ringil olnud laste jalgratast…

Sportimisharjumused on inimestel erinevad: kellele sobib tööpäeva alustuseks 100 meetrit liblikat ujuda, kellele käia õhtuti jooksmas… Tööle ja töökäikudega ühendades ei pea isegi sportimise peale mõtlema, vaid saab nautida tervislikku ja kiiret liikumisviisi. Olgu siis rulluiskudega või rattaga.

Hea teada!

Kui alaealine soovib minna jalgrattaga linna peale sõitma, peab ta läbima jalgratturi koolituse ja tegema load. Jalgratturi load on kohustuslikud vanuses 10 kuni 15 aastat ning noored ratturid peavad kandma kiivrit. Kui palju aga täiskasvanud kõiki neid ratturitele mõeldud reegleid teavad? Kas „suunda“ antakse kõverdatud või sirge käega? Kas ratta varustusse peab tingimata ka kell kuuluma? Kas ülekäiguraja võib sõites ületada?

• Maanteeamet "Rattaga liikluses"
• Liikluskasvatuse veeb

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta