Ühe tare jutustus oli pererahvas eneses peidus. Õhtuti oli jutustust rohkem ja päeviti vähem, aga olemas oli jutustus nii või teisiti

Peremees Peeter Reintal oli see, kes külalise alati vastu võttis ja tarest jutustuse näol märku andis. Tasuks sain alati mõne loo või kohe mitu tükki ja nii ka seekord.

Et kobras puid närib ja langetab, on tuntud tõsiasi. Välja valib ta ikka haava või muu lehtpuu ja ometi tõestati mulle selle metsatare juures teisiti.

Jõekääru kuuses olid kopra hambajäljed sees ja neid mulle loo asemel näidatigi. Algul oli vaid kopra hambajälgedega puu, mida igaüks näha looduses näha võib. Ja hiljem sai külaskäigust lugu kirja pandud, sest just lugu ennast tahtsin leida.

Iga lugu ei sünni iseenesest ja tema juurde tuleb ise minna. Ja nii ma metsatare juurde palju kordi läksingi, et palju kordi looga sealt tagasi tulla.

Kobras, kes kuuske koorib, ei ole just maailma ime. Imeks sai minu maailm siis kui peremehelt Peetrilt veel ühe loo suusoojast välja võlunud olin. Ja see maailma ime juhtus kinnise loomuga mehega rohkem kui ühel korral. 

Tepelvälja, 1994. 

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta