Igavus tegi suured keskhommikused silmad ja pani mind otsima. Mägise maastiku suur maailm sai jälle minu omaks ja seadsin seekord oma sammud haukapesa juurde.
- Marek Vahula lood
- 8. veebruar 2024
Pesa vahetus läheduses seisatusin ja peatusin. Õieti tegin, sest haukaema askeldustest nii endalegi ootamatult osa sain. Ta lendas pesalt noore kuusehakatise otsa ja hakkas seal selle värskeid oksi räsima.
Kui oksasaak käes, lendas ta sellega ülesse pesale ja toimetas seal nendega edasi. Et röövlinnud omi pesi värskete puuokstega ehivad, sellest oli seni mulle rääkinud raamat riiulil.
Nüüd rääkis sellest looduse aabits ja mina olin selle lugeja. Suur emalind oli üksinda pesapojaga kodus ja askeldas nii omapead. Ta tuli veel kaks korda kuuselatva ja lahkus oksasaagiga. Haukaema jäigi selle päeva saladuseks. Just selliseks, mida otsima olin läinud ja mis igavuse minema viis. Ja veel ühte raamatut lugeda, oli just selle päeva suur õnn ja rõõm.
Neeruti, 1986
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
