Väikse viu-uurija esimene avastus viumaailmas kõndides saab nüüd suurena ka lõpuks lahti sõnatud.

Väikse Neeruti suured maastikud olid väikse mehe jaoks uks viumaailma. Kuigi maastikukaitseala ise on pisike, siis mahub sinna hulganisti hiireviusid omi pesi rajama. Pesitsevad viupaarid asuvad väga tihedasti üksteise kõrval. Naabrid eavad üksteise pesitsusalade piiridest väga lugu ja seda just pesitsusajal, jürikuust heinakuuni. Kusagil seal lõikuskuus, kui noored iseseisvaks saavad, kaovad ka tähtsad piirid paaride vahelt. Lõikuskuu lõpusirgel nad vennastuvad ja on vahel hulgakesi ühiselt taevalaotuses tiirutamas. Sügiskuus enne äralendu talvitusaladele on nad juba igal pool. Kunagised pesitsusterritooriumi piirid on meelest läinud ja tulevad meelde alles siis kui kevadel Neeruti mägedesse tagasi jõutakse. Seda ma tahtsin öelda juba kaheteistkümne aastaselt. Ometi tegin selle tarkuse alles nüüd viuaasta puhul teistelegi teatavaks, sest varem pole kedagi seda esimest viutõde kuulamas olnud.

Neeruti, 1984.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Sarnased artiklid