Antropoloogia dotsent Doktor Carlo A. Cubero (EHI, Tallinna Ülikool) esines Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) poolt korraldatud pagulastenädalal avalikel loengutel teemaga „Antropoloogilisi lähenemisi migratsiooniteemadele“. Alljärgnev artikkel on kokkuvõte peetud loengutest.

Antropoloogid on 20. sajandi jooksul avaldanud rohkesti uurimistulemusi seoses migratsiooniga. Siiski peetakse migratsiooni, multi-kultuursuse ning integratsiooniga seonduvat pigem teiste teadusdistsipliinide pärusmaaks. Antropoloogias tuginetakse migratsiooniteemalistes uurimustes ennekõike migreerunud inimeste reaalsetele kogemustele. Teisisõnu ei keskenduta niivõrd migratsiooniprotsessis aset leidvatele majanduslikele ning poliitilistele suundumustele, vaid püütakse mõista migrantide kodumaalt lahkumise tagamaid ning migreerumisega kaasnevaid tagajärgi.

Näiteks lähtuvad paljud migratsiooniteemalised teooriad veendumusest, et inimesed lahkuvad oma kodumaalt majanduslike ja poliitiliste kriiside tulemusena. Selline veendumus tugineb aga seisukohal, et kui inimestel oleks valik, siis nad pigem ei lahkuks. Põgenike, varjupaigataotlejate ning pagulaste kodumaalt lahkumise ajendina on poliitilised põhjused (teistel alustel tagakiusamise kõrval) kindlasti kaalukal kohal.

Teisalt aga näitab ajalooline reaalsus meile (sealhulgas nii sisse- kui väljarändajad Eesti ajaloos), et inimesed on alati liikunud. Seega on antropoloogid veendumusel, et mobiilsus on olnud inimajaloo üks „edasikandvaid“ jõude, mis pani umbes 70 000 aasta eest Aafrikast liikvele esimesed inimeste eellased ning mõjutab jätkuvalt ka praegust globaalset ajastut.

Hiliseimad migratsiooniteemalised uurimused antropoloogias erinevad ka selgitustest, mille kohaselt on migratsiooni ajendiks üksnes majanduslikud põhjused. Paljudel juhtudel on migratsioon tingitud sügavamast ajaloolisest suhtest - näiteks koloniaalsed suhted. Teine faktor, mis mängib rolli sihtriigi valikul on perekondliku võrgustiku või juba tuntava kogukonna olemasolu sihtriigis.

Nii on antropoloogilistest uuringutest selgunud, et migrandid on harva “pioneerid”, ega liigu üldjuhul piirkondadesse, kus kedagi ees ootamas ei ole. Siinkohal tuleb rõhutada pagulaste erinevust, kuna neid ajendab kodumaalt lahkuma tagakius või oht elule ning sihtriigi valikul lähtuvad nad eelkõige selle turvalisusest.

Ühtlasi on migrantidel tavaks uuel kodumaal oma kogukondi luua. Neil etnilistel enklaavidel on huvitav topeltfunktsioon, mis võib tunduda vastuolulisena. Ühelt poolt tagab see järjepidevad suhted sisserändajate ning "kodumaa“ vahel. Sellest perspektiivist lähtuvalt ei katkesta migrandid sidemeid oma "ajaloolise kodumaaga", vaid tagavad järjepidevuse oma kultuurilistele praktikatele ning sotsiaalsetele kohustustele läbi nende etniliste enklaavide. See võib ühtlasi ka selgitada, miks inimestel säilib „uues koduriigis“ elades oma tuttav enesetaju ning tugev kuuluvus- või igatsustunne, mis omakorda viitab sellele, et nad ei ole pärit kohast, kus nad hetkel elavad.

Teiselt poolt aitavad etnilised enklaavid ja kohalikud võrgustikud lõimuda uue koduriigi ühiskonda. Antropoloogide tähelepanekute põhjal aitavad need muuhulgas kaasa töö leidmisele, osalemisele kohalikes poliitilistes aruteludes, samuti majandusellu panustamisele ning ka peresuhete loomisele.

See on väga huvitav vastuolu – lõimumisprotsessis „uue kodumaa“ ühiskonda inimesed niivõrd ei assimileeru, vaid pigem taasloovad ning tugevdavad oma päritoluga seotud identiteeditunnet.

Ka Eestist II Maailmasõja ajal lahkunud põgenikud asutasid võõrsil Eesti koole, kirikuid ja klubisid. Need institutsioonid aitasid kaasa sotsiaalsete suhete säilimisele kodumaaga ning ühtlasi tekitasid kogukonnatunde uuel kodumaal. On oluline rõhutada ka seda, et need Eestist pärit esimese põlvkonna immigrandid ei õppinud enamasti kohalikku keelt perfektselt valdama.

Kõik kirjeldatud tähelepanekud seavad kahtluse alla lähenemise, justkui migreerumise peamiseks ajendiks ning eesmärgiks oleks ainult majanduslik kasu. Siinkohal pole antropoloogide eesmärgiks ümber lükata majanduslikku determinismi migratsiooniprotsessides, vaid pigem näidata, et need protsessid on märksa komplekssemad ning nüansirikkamad, kui me arvame.

Järeldus, mida neist tähelepanekutest teha saame, on see, et migratsioon hoogustab üha suuremat migratsiooni. Seadusandlust, mille eesmärgiks on piirata, peatada või kontrollida migratsiooni (ning ka integratsiooni- ja assimilatsiooniprotsesse) saadab vältimatult ebaedu, kuna migratsioon on olnud ajaloo keskseks ning lahutamatuks osaks.

Tänapäevases globaliseerunud maailmas on migratsioonivoo kiirus ja ulatus need protsessid lihtsalt varasemast palju nähtavamaks muutnud. Lahtiseks jääb aga küsimus, kuidas kogukonnad selle protsessiga suhestuma peaksid, et mitte hoogu anda rassismile, eelarvamustele, hirmule või vägivallale?

Teema on igati relevantne ka nii Eesti ajaloolises immigratsiooni kui ka emigratsiooni kontekstis. Meenutagem siinkohal fakti, et 20. sajandil oli Eesti pigem põgenikke tootev kui vastuvõttev riik. Eestist neljakümnendatel aastatel lahkunud inimesi ei ajendanud põgenemiseks kindlasti mitte majanduslikud, vaid poliitiliste ning sotsiaalsete põhjuste koosmõju.

Antropoloogilisest perspektiivist lähtuvalt on oluline rõhutada erilisi sotsiaalseid ja kultuurilisi tingimusi, millega EL ja Schengeni riigid vastamisi seisavad selles uutmoodi migratsioonikogemuses. Vaatamata faktile, et EL riigid liiguvad migratsioonipoliitika ühtlustamise suunas, seda nii läbi ühise viisasüsteemi kui ka integratsioonipoliitika, kogeb reaalsuses iga riik oma sisemist erinevust eriomasel viisil.

Artikkel valmis Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatiooni (IOM) Tallinna esinduse projekti „Avalikkuse teadlikkuse ja sallivuse tõstmine Eestis: Põgenikud, pagulased ja immigrandid“ (PAREM) raames. Projekti kaasrahastavad Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti Vabariigi Siseministeerium.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta