Minu kolamiste üks saadik oli tuuletallaja. Eriti tihti ta näole end mulle ei andnud. Kuid pea igas kohtumises temaga oli uus lugu peidus. Nii sai temast minu sõber, kes lugude kangelaseks otse kui
loodud.

Kui tallaja pesa põllu keskel männitukas avastasin, sai ühe linnu lugu pikemaks kirjutatud. Sügise hakul tirisin männitukka männi otsa suure pesakasti ja arvasin juba siis, et lugu jätku kevadel
leiab.

Lehekuine kolaja läkski männitukast lugu otsima ja väikse pistriku väikene uudishimulik pea ilmus kastiavale. Minutit viis vaatasin talle silmadesse ja siis kadus pistrikusilmadega pea kasti tagasi.
Selle päeva õnneks ei olnudki rohkemat vaja.

Selleks oli uudishimulik silmapaaride kohtumine. Selles õnnes oli ka lugu peidus. Selline kevadine, mida taga otsisin ja milles oli kaks peategelast – mina ja
pistrik.

Ülalt alla vaatav pistrikuema pani mind veel korra seisatuma selles muidu nii tormakas kevades. Hiljem olin jälle iseendale tänulik, et ma ise uue loo üks kangelastest olin. See, kes sügisel
juba uue kevade peale mõtles ja kes endalegi pisut ootamatult ühe loo tegelaseks sai.

Pistrikuema, kes tuppa tagasi läks ja sinna jäigi, oli ka minu kogu elukevade saadik. Just see kaaslane, keda lehekuus otsima läksin ja kes viis minutit mulle vilgast mõttetööd andis, et kes oli siis just selle loo
kangelane ?

Ja mõttetöö üheks viljaks olingi ju lõpuks mina ise, kes pesakasti puu otsa tiris eelmisel sügisel.

Vandu, 1989

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta