Taeva poole vaadates leidsin sealt varakult endale igasuguseid sõpru. Need suuremad või väiksemad tiivulised olid minu vabade hetkede sõbrad, kellele üks suvehommik ootamatult lisa tõi. 

Nurgataguse liiniposti otsas istus lõopistriku emand, kes suvepoisikest ülevalt piidles. Muidu linnuraamatute hea unistus oli nagu ise mulle külla tulnud.

Ta lendas küll peagi oma teed, kuid talle järelevaatav poisslaps oli ühe täitunud unistuse võrra rikkam. Pistrik, kes alati kiirelt tuleb ja kiirelt läheb oma kiirel ja tõttaval lennul, sai minu uueks sõbraks.

Ja poisike, kes aina tõttab oma kiires elus, saigi ühe peatuse võrra rikkamaks. Peatusi eluteel otsib iga tõttaja, olgu selleks siis kiire lõopistrik või kiire poisslaps, nii nagu tookord sinise taevaga suvehommikus ja hiljem elumaastikul.

Neeruti, 1986.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks