18. mail tähistati rahvusliku ilmateenistuse 105. tegutsemisaastat! Täna on Keskkonnaagentuur rahvusliku ilmateenistuse väärikas rollis ja ülesannetes, mis annabki meile võimaluse olulist sündmust tähistada. Ain, Sina oled Keskkonnaagentuuris töötanud alates 2013. aastast, üldse ilmateenistuses aga 1991. aastast. Räägi meile oma tegemistest selle aja jooksul.

Mis Sind hoiab motiveeritud ja nii elurõõmsana? See töö peab vist küll olema väga põnev, et nii pikalt on paelunud?

See arvatavasti tuleb kõik mu laisast iseloomust – praktiliselt vaid üks tööpaik Tõravere mäel (ja üks abikaasa kah). Muidugi motiveerib ka see, et ilm ja kliima muutuvad pidevalt, ole vaid mees ja jõua uurida! Ning toredad kollektiivid, kus on õnne olnud töötada.

Mis ajendas just klimatoloogiks hakkama, kas see oli juhus või teadlik valik? Kes või mis mõjutas?

Meie koolist Paides läksid paljud just geograafiat õppima (hea õpetaja oli). Ülikoolis olid jällegi klimatoloogia-meteoroloogia õppejõud need, kes tegid need ained atraktiivseks. Ja siis, kolmandal kursusel, kutsus hilisem akadeemik Juhan Ross mind astrofüüsika ja atmosfääri füüsika instituuti aktinomeetriaga (päikesekiirguse uurimisega) tegelema. Siiani tegelen, vähehaaval. Aga ülikoolis juhtusin olema põneval ajal: ansamblid „Rajacas“ ja „The Sitt Singers“ (ehk istuvad lauljad inglise keeles).

Kas tänaseks on kõik universumi saladused paljastatud või on ilma ja kliima teemad sellised, kus jätkub uurimismaterjali lõputult?

Vaat sellel teemal – kliima ja selle muutumise üle – võiks arutleda väga pikalt. Ja uurimismaterjali jätkub, seda tänu ka meie asutuse seirejaamadest saadavale andmestikule. 

Äkki tuleb tööalaselt mõni erakordne ilmaekstreemsus meelde või mõni naljakas seik?

Ilmaekstreemsustega kohtusin ajal, kui töötasin meremeteoroloogina Eesti Teaduste Akadeemia uurimislaevadel. Näiteks vintsutas 1985. aasta suvel 8 kuni 11-palline torm kaks nädalat „Arnold Veimerit“ Biskaia lahel. Tõeline katsumus oli sellal ronida mitu korda päevas koist välja visklevale kaptenisillale mõõtmisi tegema, ilmast aru andma. Samas on alatiseks meeles jäämägedega kohtumine just „Titanicu“ hukkumiskohal. Udus ja jaanilaupäeva öösel! Ilmataat oskab vahel ka nalja heita – nimelt keevitas ta välgulöögiga Kuusiku ilmajaamas vaatlusväljaku värava kinni. Mõõtmised olid vist pea ööpäeva tuksis.

Teeme lugejate jaoks kohe alguses selge vahe sisse ka ära, et mis on sõnade „kliima“ ja „ilma“ vahe?

Kõige lihtsam on rahvale nende terminite erinevust selgitada nii – ilmaga arvestate, kui vaatate, mida välja minnes selga panna; kliimaga, kui lähete poodi järgmiseks aastaajaks riidekraami ostma. Arvan, et meie blogi lugejaskond teab ilma ja kliima vahet hästi. Vahel aga küsitakse siiralt, et kus see kliima soojenemine teil on, kui isegi jüripäeval sajab lund?! See oli veel pehmelt väljendatud – äsja, 23. aprillil kutsus üks riigikogulane sotsiaalmeedias ilmastiku soojenemisest rääkivaid klimatolooge „kui mitte mädamunade ja tomatite, siis lumepallidega loopima.“ Too daam ei tea, et täpselt sajand tagasi sulas püsiv lumikate Tallinnas alles 3. mail. Muide, meie rahvasaadikud teevad vahel ise ilma, sõna otseses mõttes. Nimelt kostis 2004. aasta juunis raadiost: „Kauaoodatud vihma meelitas Eestisse Siiri Oviir! Hääletage keskerakonna kandidaadi nr… poolt.“

Kliima definitsioone on õige palju, alates: „Kliima on see, mida ootame, ilm aga see, mida saame“, kuni teaduslikuma_ „Kliimasüsteem on keerukas süsteem, mis koosneb viiest komponendist – atmosfäär, hüdrosfäär, krüosfäär, litosfäär ja biosfäär ning nende vastasmõjudest. Kliimasüsteem on pidevas muutumises ning selle põhjuseks on sisemine dünaamika ja välised tegurid nagu vulkaanipursked, päikesekiirguse muutused ning inimtegevus, näiteks atmosfääri koostise muutused või maakasutuse muutused.“ (IPCC raport, 2013)

Kuidas mõjutavad globaalsed kliimamuutused Eesti ilmastikku?

Maamunal on Eesti tillukene täpes (kuigi, usu või mitte, tervelt 14 Euroopa riiki on pindalalt meist väiksemad). Peaaegu kõik ilmanähtused (välja arvatud ehk kohalik äike) on imporditud, tulevad piiri tagant. Otsesemalt saame muuta endi mikro-, mitte makrokliimat. 

Kas maailm muutub pöörasema kiirusega tempos kui varem? Milliseid muutusi Eesti kliimas oled viimastel aastakümnetel ise märganud?

Jah, aastad mööduvad üha kiiremas tempos, seda olen küll täheldanud! Lapsepõlvest ei mäletagi vähese lumega aegu, tudengina olid meil suusapäevad Vellaveres Tõravere külje all vahel üsna märtsi lõpus. Minu kümnendal sünnipäeval 27. märtsil 1952. aastal arvutati Tartus ööpäeva keskmiseks õhutemperatuuriks      -17,7 °C, võrdluseks palavaim rahvusvaheline teatripäev on aastast 2021 – juba +6,5 kraadi. Eesti keskmine õhutemperatuur aastail 1901–1930 oli 4,9 °C, viimane norm ehk pikaajaline keskmine on aga 6,4 °C! Nüüd olen jõulude eel pidanud muru niitma. Nii et…

Kas kliimamuutused mõjutavad meie ökosüsteeme ja loodust? Mis see Eestile lähikümnenditel kaasa võib tuua, kas head või halba?

Kolleegid metsauurijad on täheldanud, et üraskid annavad juba kaks põlvkonda aastas! Võõrliike tuleb sisse just lõuna poolt. Maal võib juba laulda: „Seal, kus maisiväli lagendikul heljub…“ – see subtroopiline kultuur kasvas mullu aia taga nelja meetri kõrguseks! Pakaseliste talvede arvu vähenemine on ju tore – küttearvete kahanemine pole ju kena mitte ainult seeniorkodanikele. Samas tahaks näärikuul näha ka suusalund. Suvede üha sagenevad kuumalained (ja põuad) ei ole meie elanikkonna enamikule just konti mööda. Samuti siinsele loodusele, muidugi.

Osa inimesi arvab, et kliimamuutuste jutt on tühine väljamõeldis, mis te neile vastate? Kas üksikisik saab oma tegevusega/tegevusetusega kliimamuutusi mõjutada? Osa inimesi arvab ka, et maakera on lame. Valdav enamus tunnistavad kliimamuutuste olemasolu soojenemise suunas, probleem on vaid sellega, kes või mis on muutustes süüdi. Lisaks eeltoodule: Tartu keskmine õhutemperatuur oli kaugeil aastail 1850–1900 4,5 °C, 1901–1930 4,7°, 1931–1960 5,0°, 1961–1990 4,8°, 1981–2010 5,8° ja 1991–2020 juba 6,3°. Enamik külmarekordeid jääb kaugeisse kümnenditesse, palavaim suvi oli Eestis aastal 2021, talv aga 2019/2020. 

Samas on meie maa asukoht selline, et võime oodata (karta) igasuguseid ilma- ja kliimanähtusi. Meenutagem: jaanuar 1987 oli mõõtmisajaloo külmim, kaks aastat hiljem juba ajaloo kõige soojem. Teisele küsimusele vastus: on üksikisikuid, kes vaid ainsa näpuliigutusega saavad kliimat muuta (tekitada tuumatalve). 

Millised on viimased teaduslikud läbimurded või avastused klimatoloogia valdkonnas?

Viimastel aegadel on palju juttu polaarpööriste, nn Rossby lainete ja jugavoolude mõjust põhjapoolkera kliimale. Eestis on kindlaks tehtud nn režiiminihked: õhutemperatuuris toimus 1987/1988 aasta talvest alates hüppeline paarikraadine tõus, samuti suve temperatuuris aastast 2002, sademetes 1985 ning järsk langus lumikatte kestuses algas1988/1989 aasta talvest. Tingitud on selline tendents muutunud atmosfääri tsirkulatsioonist – tsüklonid liiguvad põhjapoolsemaid radu pidi jne.

1980ndate lõpul tuli muutus ka Päikese tegevuses (mõjus) – atmosfäär eriti Ida-Euroopas muutus läbipaistvamaks (Eestis on õhk sama selge nagu sada aastat tagasi). Põhjus oli eeskätt õhusaaste vähenemises nii Kirde-Eestis kui ka üldiselt kogu Ida-Euroopas. Selline muutus registreeriti kõige varem just meie Tõravere rahvusvahelises päikesekiirguse uurimisjaamas ning Tiirikoja jaamas. Üks tulemus, mis läks ka IPCC aruandesse kliimamuutustest. 

Kuidas saavad inimesed oma igapäevaelus keskkonnasõbralikumaid valikuid teha? Mida Sina ise teed?

Kui vaadata uudiseid kogu maailmast, siis tundub, et upume saasta sisse. Asi pole muidugi nii lihtne nagu võis lugeda paarkümmend aastat tagasi: kui te (me) prügi korralikult ei sorteeri, ähvardab Eestit iga paari aasta järel uputus nagu 2005. aastal Pärnus!

Kas peale töö jääb ka hobideks aega või on need ka klimatoloogiaga kuidagi seotud? 1964. aastast alates olen püüdnud näha trombide-tornaadode tegutsemisjälgi Eestis. Endast möödus F3 kategooria tugevune killer-tornaado kahe miili kauguselt, aga pidin istuma varjendis. See oli 1988. aastal Kansases. Hobiks on vast nn ilmamajakeste kogumine. Need on väikesed maja välimusega hügromeetrid, kus õhuniiskuse muutus võimaldab ilma ennustada.

Ehk räägid meile midagi veel põnevat, mis jäi küsimata… 

Paar korda on varem küsitud (Postimehes paar nädalat tagasi) – kes ma eelmises elus olin… Ja kellega kuulsustest olen kohtunud. Vaat sellele vastan meelsasti. Kümmekond aastat tagasi ütles Arvo Pärt mulle Berliini lennujaamas „Tere!“. Muide, meie sünnikodude vahemaa Paides on alla poole kilomeetri!. Ameeriklased ei usu oma kõrvu, kui kuulevad, et Eesti president on mulle autojuhiks olnud – vist neljakümne aasta eest võttis Arnold Rüütel mu tee äärest peale. Ta oli tollal sovhoosidirektor Rahinges.  Kohalikest kuulsustest meenub kohe, kuidas Anu Välba mulle telemajas ust näitas! (Olin seal kapitaalselt eksinud…)

Ja nüüd vast kõige olulisemast. Sünnipäevalapsest. „Täna on Keskkonnaagentuur rahvusliku ilmateenistuse väärikas rollis ja ülesannetes, mis annabki meile võimaluse olulist sündmust tähistada“ – on mitmel pool mainitud. Esimesest sajast aastast on kirjutatud põhjalikumalt 2019. aastal üllitatud raamatus „100 aastat Eesti ilma(teenistust)“. 

Sellest ajast, kui 1991. aastal taastati Eesti rahvuslik ilmateenistus, on muutused olnud tohutud. Esimestel aastatel tuli luua sõprussidemeid rikkamate riikide kolleegidega, et aparatuuri vähegi järjele saada, peaaegu et „laenata satelliidipilte“ jne. Nüüd oleme saanud mitmete rahvusvaheliste ilmaorganisatsioonide liikmeks. 
Kui varem tuli huvilistel ilmaandmeid kaua oodata, siis nüüd on neid võimalik saada uue Keskkonnaportaali kaudu väga operatiivselt. Samas kliima, õhu ja vee kvaliteedi, samuti bioloogilise mitmekesisuse jms kohta. Sünoptikute hoiatuste täppimineku protsent on üle 90, nagu suurtes ilmakeskustes.

Ja veel: kui 2013. aasta juunis ühendati Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut ning Keskkonna Teabe Keskus uueks Eesti Keskkonnaagentuuriks, olid väga paljud sellele vastu (ka mina). Kanada kolleegid küll lohutasid, et sellised ühendamised toimuvad kõikjal, pole midagi teha. Keskkonnaministeeriumi tollane kantsler Annika Uudelepp olevat ähvardanud: „Te veel hakkate üksteist armastama!“ Huvitav asi – nii see ongi läinud…

Lugu on pärit Keskkonnaagentuuri blogist.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta