Päikesekiirguse intensiivistumine ja osooniauk Soome kohal on viimastel päevadel suurendanud just Põhja-Euroopa elanike valvsust.

Tänavu kevadel on uudistes üks sagedamini korduv sõna “kiirgus”. Mitu nädalat on arutletud selle üle, kas radioaktiivne pilv jõuab Jaapanist Vana Maailmani. Nüüdseks on sellele teemale lisandunud arutelud päikesekiirguse ja osooniaukude üle.

Osooniaukudest on rohkem juttu olnud seoses Antarktika maailmajaoga – teatavasti avastati just seal möödunud sajandi 70. aastail, et aeg ajalt (lõunapoolkeral kevadeti) väheneb kaitsev osoonikiht ligi poole võrra.

Muide, kui stratosfääris paarikümne kilomeetri kõrgusel on osoon väga oluline, sest kaitseb meid liigse ultraviolettkiirguse eest, siis maapinna lähedal (tekkides näiteks autode heitgaasidest päikesekiirguse mõjul) muutub ta väga ohtlikuks.

Kuidas on lugu osoonikilbiga meie peade kohal?

Atmosfäärisambas sisalduva osooni koguhulka mõõdetakse Tõraveres Tartu Observatooriumis 1994. aastast. Osooni kogus aasta jooksul muutub – tavaliselt on selle paksus suurim kevadel, tunduvalt õhem aga hilissügisel. Õnneks on nii, sest ega hilissügisel enam keegi ju ei päevita – päike madalal, jahe pealegi.

Osoonikihi paksust mõõdetakse nn Dobsoni ühikutes (DU), mis väljendab osoonikihi tüsedust merepinnale taandatult tuhandikes sentimeetrites. Seega, kui kogu atmosfäärisambas olev osoon suruda kokku merepinna tasemele, oleks seal puhast osooni vaid paar millimeetrit (näiteks 300 DU korral 3mm). Aga sellest kogusest on piisanud terve maakera elustiku säilimiseks!

Märtsis on osooni Eesti kohal keskmiselt 380–390 DU (maksimaalselt 450 DU), novembris aga 290 DU ümber (kogumik „Päike, osoonikiht ja inimene“, Keskkonnaministeerium ja Tartu Observatoorium, Tallinn, 2007).

Millal osooniauk muutub ohtlikuks?

Kui „sügavad“ võivad osooniaugud olla? Kurikuulsad on tohutud tühikud osoonikilbis Antarktika kohal (kuni 86 DU, 12. oktoobril 1993). Meile otseselt kardetavaid osoonitühikuid juhtub siiakanti õnneks harva. Nagu öeldud, ei kujuta sügisesed osooni koguhulga üksikud vähenemised (näiteks 210 DU, 28.10.1999) Eesti elanikele erilist ohtu.

Ettevaatlikum peaks aga olema päevitamisega õhukese osoonikihi esinemise korral aprillis ja mai alguses, kui päike käib juba kõrgelt ning atmosfäär on veel tolmust puhas.

Mõnikord satuvad osooniaugukesed Eesti kohale vaid päevaks-paariks, mõnikord kauemaks ajaks. Eriti kestev oli osooni koguhulga madalseis 3.–16. maini 2002 (284 DU) (U. Veismann. “Päikese ultraviolettkiirgus. Universum valguses ja vihmas”, Tallinn, 2005).

Kuidas on lood tänavu?

Veel märtsi keskel võis kaasmaalastele julgelt soovitada tunda mõnu Eesti kevadpäikesest ning isegi päevitada (kui kere külma kannatab). Ultraviolettkiirguse indeks ehk näitaja, mis iseloomustab päikese mõju nahale, ei kerkinud kuigi kõrgele (UVI kõikus Tõravere ilmajaamas 3 ümber).

Peagi sundisid aga ettevaatusele teated Saksa ja Soome kolleegidelt, kes teatasid õhenevast osoonikihist Arktika kohal – Sodankyläs mõõdeti näiteks 28. märtsil üpris madal – 251 DU. (Ametlikult on Soome ilmateenistus seni riigi elanikkonda hoiatanud vaid kiilasjää eest.)

Kui veel reedel, 25. märtsil mõõdeti Tõraveres osoonikihi paksuseks 398 DU, siis nelja päeva pärast oli see näitaja kahanenud vaid 287-le. Nädalavahetusel langes Tõraveres UV-indeksit mõõtnud instrument rivist välja (edastas ebareaalselt kõrgeid näitajaid), kuid see asendati kolmapäeval uue mõõteriistaga.

Ultraviolettkiirguse intensiivsus Eestis (UV-indeks oli 29. märtsi keskpäeval Haapsalus 3,4, Roomassaares 3,1 ja Harkus 2,4 ühikut), Läänemere kandis (Helsingis 2,5 ja Stockholmis 2,8) ei ole küündinud kõrgele. Meenutagem, et kesksuvel on Eestis mõõdetud isegi 8,3 ja 8,6 ühikut, mis on päris Vahemere-äärsed näidud!

Praegu peaksime aga arvestama veel kohatise lumevaibaga, mis võib peegeldada üle 90% pealelangevast kiirgusest. Seetõttu kasvab ultraviolettkiirguse intensiivsus tunduvalt. Seega on asjakohane soovitus: kevadel, selge taeva, särava päikese ning sätendava lume aegu tuleks silmade kaitseks maailma vaadata läbi tumedate prillide!

Allikas: Keskkonnaministeeriumi veebileht

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta