11 aastat Viljandi folgil vabatahtlikuna kaasa löönud Kristo Tohver püüdis kord käia festivalil lihtsalt külastajana, kuid rohkem ei suutnud – korraldajate entusiasm ja korraldamisest saadav hoopis teistsugune, sisulisem festivalitunne meelitasid ta meeskonda tagasi.

Kristo alustas folgil aastal 2000 raamatupidamise abina, näiteks aitas ta selle töö raames piletimüüki korraldada. Ta tegutses vabatahtlikuna viis aastat ning võttis siis pausi, sest tahtis festivali vahelduseks lihtsalt külalisena nautida. Ent n-ö vabal aastal sai ta kohe aru, et see pole ikka see ning pakkus end tagasi. Ühe aasta tegutses ta veel raamatupidamise abina ning asus siis tööle lavajuhina. Seekordne pärimusmuusikafestival oli lavajuht Kristole juba neljas.

Mis siis on see, mis festivalist eemale ei lase ja sellele igal aastal tagasi toob? „Esiteks on folk täiesti fenomenaalne sündmus ja läheb nii paljudele inimestele korda – nii korraldajatele kui külastajatele. Siin on nelja päeva jooksul nii positiivne atmosfäär ja minu jaoks on oluline, et saan olla selles meeskonnas, mis toob inimeste näole naeratuse,“ põhjendab Kristo.

Endise kultuurikorraldajana teab ta, et vabatahtliku töös puudub muidu kultuurikorraldusega nii tihedalt seotud stress. Vabatahtlik läheb festivalile ja annab oma väikese panuse ning saab hiljem positiivset tagasisidet nagu korraldajadki. Panus on väike aga positiivne elamus ja hea tunne mõnusalt suured.

Aastad on korraldusmeeskonna kokku liitnud

Teisalt annab korraldusmeeskonnas kaasa löömine festivalile hoopis teise mõõtme ja pakub teistsuguse elamuse. Nii näeb ka lava taga või staabis toimuvat, saab kaasa elada korraldajate rõõmudele ja muredele, toetada meeskonnaliikmeid jne. Kristo sõnul on folk aastate jooksul korraldajate meeskonna väga hästi kokku liitnud, nii et tegutsetakse justkui kogukonnana.

Varem PÖFFi korraldamisega ja selle raames ka vabatahtlike programmi ülesehitamisega tegelenud, kuid nüüd Niitvälja golfikeskuse tegevjuhi ametit pidava mehe sõnul on oluline, et vabatahtlike seas tekiks tiimitunne. On tähtis, et nad tunneks end ja oma panust olulisena, mitte teisejärgulisena. „Vabatahtlik on tihti eesliinil. Kõik korraldajad ei puutu publikuga nii vahetult kokku kui piletimüüjad, platsikoristajad või lavajuhid ja see side loob festivali näo. Selle nimel peab organisatsioon palju vaeva nägema, sest tasu, mida saadakse sellest, kui inimesed on rahul ja positiivsust, mida nad annavad külastajatele, ei ole võimalik millegagi asendada,“ usub ta.

Kristo töö pärimusmuusikafestivali lavajuhina koosneb mitmest ülesandest. Lava taga tuleb jälgida, et kõik toimiks ja kõik vajalik oleks olemas ning vajadusel tuleb aidata probleeme lahendada. Enne esineja lavaleminekut tuleb teda publikule tutvustada ning püüda luua positiivne atmosfäär, et publikul oleks tore. Kontserdi ajal tuleb jälgida, et esineja mängiks etteantud aja ja mitte palju rohkem, sest kui kõrvallaval algab hiljem kontsert, vajavad sellel üles astuvad esinejad samuti aega heliprooviks. Pärast kontserti tuleb rääkida publikule nii järgmistest kontsertidest kui jagada muud olulist infot. Veel tuleb lava taha juhatada ajakirjanikke ja fotograafe ning jälgida isegi ilma. Näiteks kui lavaesine on läinud liiga mudaseks, on toodud publikule jalgade alla põhku.

Püüdsid kolmekesi päästa hilinenud kontserti

Kristol lavajuhi tööst õnneks ebameeldivaid kogemusi meenutada ei ole, sest kontserdid on alanud üldiselt õigel ajal ja tehnilisi probleeme pole ka ette tulnud. Vaid paar korda on oldud lähedal kontserdi pooleli jätmisele. Küll aga muigab ta ühe kõrvallaval juhtunud loo üle.

Seal ei tahtnud üks tehniliselt keeruline kontsert käima minna ja hilines. Lavajuht Andri püüdis aja sisustamiseks publikuga juttu ajada ja laulda, kuid see ei tulnud tal eriti hästi välja. Kristo ja kolmas lavajuht Arno itsitasid kolleegi püüdluste peale lava taga, kui Andri teatas publikule, et kutsub oma sõbrad appi. Kuid mehed ei suutnud ka kolmekesi laval midagi ette võtta. „Inimestel oli väga naljakas, sest me olime hädas seal kolmekesi. Siis tuli pärimusmuusik Cätlin Jaago appi ja tegime laval ühe ringmängu,“ on täbar olukord Kristol siiani eredalt meeles.

Veel mäletab ta kontsertidelt publiku reaktsioone esinejatele. Näiteks kaks aastat tagasi toimunud Venemaa balalaikavirtuoosi Aleksei Arhipovski kontserti mäletab Kristo kui väga rahvarohket. „Kirsimägi oli nii täis, et inimesed oleks tagantpoolt üle ääre hakanud kukkuma,“ meenutab ta. Samuti on tal hästi meeles emotsioonid, kui see rahvamass esinejat tagasi kutsus.

Folgil esinevad muusikud on Kristo sõnul väga mõistlikud ja positiivsed. Näiteks sel aastal  esinenud Dominikaanist pärit merengue-muusiku Joaquin Diaze bändil jäi folgile tulles maha pagas, kuhu olid pakitud ka ühe omapärase pilli mängimiseks vajalikud metallvardad. Nende asendamiseks pakkusid folgilised muusikule kahvlit, mille peale mees teatas, et söögiriist sobib mängimiseks väga hästi. „Mõni muu muusik oleks võinud pirtsutama hakata, et ta ei mängi sellega, kuid folgi muusikud naudivad seda, mida nad teevad ja nendega on hästi lihtne suhelda,“ arvab Kristo.

Esinejate entusiasm ja positiivsus nakkavad

Esinejate nauding, positiivsus ja entusiasm kanduvad lavalt üle ka publikule ning nii ei saagi Kristo folgi ajal aru, kuidas ta üldse saab mingit teistsugust muusikat kuulata. Kontsertidel käies tundub, et just see ongi kõige õigem ja parem. Entusiasmiga tegutsevad folgil ka korraldajad ning see nakatab uusi vabatahtlikkegi. „Kui tuled vabatahtlikuna folgile, siis näed, kuidas kõik naudivad seda, mida nad teevad ja paratamatult naudid ise ka. Ükskõik, mida sa teed,“ on Kristo veendunud. Ta kinnitab, et folgil tegutsedes ei tundu ükski töö ebameeldiv, isegi mitte platsi koristamine.

Vabatahtlikuna töötades on hea võimalus ka kohtuda inimestega, kellel on sarnased huvid. Uute vabatahtlike jaoks on Kristo sõnul folk väga hea tutvuste sõlmimise ja sõprade leidmise koht.

Aasta aega Inglismaal kultuurikorraldust õppinuna leiab Kristo, et Eestis on vabatahtlikuna tegutsemine muutunud küll populaarsemaks, kuid potentsiaali tõelise ärakasutamiseni on veel pikk tee minna. Näiteks ei ole meil vabatahtlikke eriti kasutanud kultuuriasutused. Mujal maailmas on Kristo sõnul vabatahtlikud tihti ka näiteks turundus- või finantsnõunikud, mitte lihtsalt lihtsama töö tegijad. Ta leiab, et Eestis ollakse tublid teatud valdkondades suurte vabatahtlike hulkade rakendamise, motiveerimise ja juhtimise osas, kuid väikestel organisatsioonidel annab oma võimekust veel palju parandada. Ja vabatahtlikkuse populaarsuse osas on ka veel rohkelt teha.

Kristo usub, et inimesed hakkavad aina enam otsima oma ellu teistsuguseid väärtusi ning mõistma, et raha ei ole peamine, mille peale mõelda või mille pärast midagi teha. Siis tekivad tema arvates ka võimalused vabatahtlikuna tegutseda – panustatakse valdkondadesse, mis meeldivad.

Sarnased artiklid