Sügisene üksildane päev avas koidikuga oma ukse. Kääksuv heinaküüni uks tegi sedasama ja keset ühe mulle võõra suvemaja õue olingi sügisega kahekesi.

Askeldasin seal õues hommikuselt. Kui einestatud sain, siis vaatasin sügisese pilguga ringi. Jõe äärde viis paarkümmend sammu ja eemal luhal oli toonekurele pandud pesaplatvorm kase otsas. Sügis ei ole vaid viimaste minekute ja viimaste kohalejõudmiste aeg. Sügisesse jääb ka omapäraseid mõtisklusi ning nii arutlesin minagi, et miks siia
keset suuri metsi siis toonekurgedele pesaalus rajatud on. Siia, kuhu ta niikuinii ei tule.

Ja nii ma arutlesin ja see oligi selle sügise ainukene vastuseta jäänud küsimus. Õlgu kehitades vaatasin kolme päeva jooksul aina uuesti kurepesa poole ja kuna suvilaomanikud ei tulnudki kohale, siis jäi neilt ka vastus saamata. Inimene teeb loodusele head ja halba. Vahel teeb sedagi, et soovib head ja tegelikult ei tee seda. Niimoodi oli vist sündinud ka siia metsade rüppe üks kurepesa platvorm.

Mustjõe, 2000

.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta