Noore tudengi, Sandra Liivi (22) kogu elu on seotud lastega - ta õpib ülikoolis klassiõpetajaks, töötab Pääsupesa lasteaias kasvatajana ja toimetab oma viimasestki vabast ajast Lastefondi vabatahtlike koordinaatorina. Hoolimata oma noorest east, on neiul juba täpselt paigas, mida ta elult tahab ning kuidas sinnani jõuda.

„Soovin saada superemaks," sõnab Sandra hetkeksi kõhklemata, kui uurin tema unistuste kohta. Oma pere, kelle eest hoolitseda ja kellele pühenduda on praegu oravana rattas ringi toimetava neiu lõppeesmärgiks. „Kui ma leian enda kõrvale mehe, kellega tahangi lõpuni minna, ja saan lapsed, siis ma enam ei ole nii aktiivne," arvab Sandra ning lisab, et tahab seejärel pühenduda pere eest hoolitsemisele. 

Toetav meeskond viib torr-torr-torr-tuju

Seni, kuni oma perekond on veel unistus, on Sandra käed ja jalad aga kuhjaga toimetusi täis. „Minu arust on ööpäevas liiga vähe tunde," ütleb ta naljatledes. Noore naise arvates võiks tunde ühes ööpäevas olla lausa topelt - 24 tundi magamiseks ning ülejäänud 24 tegutsemiseks. „See oleks nii ilus," unistab ta.

Mis ajanappusest hoolimata Sandra jaoks tegevuskoorma kandmise kergemaks muudab, on Lastefondi vabatahtlikke grupp, kus kõik üksteist toetavad ja vajadusel abikäe ulatavad. „Lastefondi asjad toimivad just sellepärast täpselt nii hästi, nagu nad toimivad, sest meeskonnatöö on suurepäraselt välja arenenud," seletab Sandra.

Kaasvabatahtlikud on nii sõbraks kui asjalikuks abiliseks ka siis, kui usinal koordineerijal endal jõud juhtub otsa saama. „Mingi hetk olen ikka selline torr-torr-torr, kõik on nii nõme," tunnistab Sandra, „aga kui mu ümber on sellised inimesed nagu Lastefondis, siis keegi ikka ütleb, et sa ei jõua praegu, ma teen ise ja see on hea tunne."  Uut energiat saabki neiu eelkõige mõnusatelt inimestelt, kes oma toega talle positiivsuse ja jõu tagasi annavad.

Huvilisest kandidaadiks, kandidaadist vabatahtlikuks

Kaasamise ja motiveerimise süsteemi, mis on Lastefondi vabatahtlikud varasemast märgatavalt aktiivsemaks muutnud ja nad ühtseks meeskonnaks liitnud, on Sandra aga ise välja töötanud. Seda peab ta ühtlasi oma seniseks suurimaks saavutuseks.

Lisaks üritustele ja iganädalastele koosolekutele viivad vabatahtlikud Sandra juhatusel kord kuus koos läbi ka motivatsioonipäevi, mil üheskoos lõbusalt aega veedetakse ning Lastefondi-teemalises viktoriinis võisteldakse. „Kontrollitakse teadmisi Lastefondi kohta ja mina alati põrun," itsitab Sandra, „aga tublid vabatahtlikud hoiavad ennast väga hästi kursis kõikide kampaaniate ja rahakogumistega."

Lastefondi vabatahtlikuks saamine polegi aga uue süsteemi põhjal enam vaid nime kirja panemise vaev. „Kui inimene tahab tulla meile vabatahtlikuks, tuleb ta kõigepealt huvilisena koosolekule ja avaldab selleks tahtmist," selgitab Sandra liikmeks saamise süsteemi, „ ja siis ta jälgib meie tööd nii kaua, kui ise soovib."

 Kõrvalt vabatahtlike tegevust vaadates tuleb huvilisel enda jaoks läbi mõelda, kas ta saab töötempoga hakkama ja kas tal tekib organisatsiooniga side. Seejärel võib ta esitada avalduse ning saab vabatahtliku kandidaadiks. „Siis on tal aega pool aastat, et näidata meile, et ta tahab käia erinevatel üritustel ja see pakub talle huvi," jutustab Sandra, „ja seejärel kinnitatakse edukas kandidaat ametisse." Kõige olulisem on neiu sõnul see, et tekiks ühtne sõpruskond, kus vabatahtlik tunneks ennast hästi.  „Me ei käi koos kohustusest, vaid tõesti naudime seltskonda ja seda mida me teeme," seletab Sandra Lastefondi põhimõtteid.

„Sa oled kõige parem kasvataja maailmas!"

Tõeliselt naudib Sandra aga ka oma igapäevast põhitööd - lasteaiakasvatajaks olemist. „See on kõige parem amet üldse," jutustab ta säravail silmil, „lähed tööle ja sulle joonistatakse suur südametega kaart, kallistatakse ja öeldakse, et oled kõige parem kasvataja maailmas."

Sandra töötab nimelt Tartu Pääsupesa lasteaias, kus tema kasvatada on Vembu-Tembu nimeline kuueaastaste laste rühm. „See on väga õige nimi, sest kõik on vembu-tembud - kõige lahedamad, hästi aktiivsed, elavad ja toredad lapsed," leiab Sandra.

Oma lastearmastust seostab ta omaenda lapselikkusega. „See on lahe, kuidas nad on oma maailmas ja sind sellesse mängu kaasavad," selgitab ta, „tulevad ja kallistavad sind ja on kurvad, kui sina oled kurb." Siirus ja igas väikeses inimeses peidus olev erilisus õpetavad lasteaiakasvatajale iga päev midagi uut ja tihtipeale ei saa sellest kohe arugi.

Kasvatajana töötades annab Sandra alati oma parima olgu see õpetades, mängides, pahatujulisi porisejaid rõõmsamaks tehes või laste probleeme ära kuulates. Sealjuures loodab ta südames, et ehk on tulevikus keegi teinegi nõus annetama oma tahet ja aega, et tema lapsel oleks parem olla, kui ta seda vajama peaks.

Mida teha koolivägivalla korral?

Lapsi abistada ja õpetada plaanib noor naine kindlasti ka edaspidi. Nimelt õpib Sandra Tartu Ülikoolis algklasside õpetajaks ning tunneb, et see on samm edasi, mille poole tasub püüelda.

Väga hingelähedane on sealjuures Sandrale koolivägivalla teema. Ka ise põhikoolis pidevat norimist ja kiusamist taluma pidanud neiu leiab, et mitte keegi pole seesuguse kohtlemise vääriline. Sellele vaatamata on koolivägivald Eestis levinud.

Sandra ise sai õigel ajal ema initsiatiivil psühholoogilt abi. Pärast uues koolis alustamist muutus ta ka kiiresti populaarseks ja aktiivseks õpilaseks. Siiski ei pruugi vajalik abi olla kättesaadav igale lapsele. „Kiusatuid peaks aitama psühholoog, aga mitte koolipsühholoog, kes ehk ei ole situatsioonist piisavalt eemal," leiab Sandra, „oleks vaja just kedagi, kes näeks asju eemalseisja pilguga." Tihtipeale ei oska aga laps ise kuskilt abi otsida ning täiesti reaalne on situatsioon, kus nooruk leiab internetifoorumitest pigem kättemaksule ja vägivallale õhutajaid kui tegelikku tuge.

Probleemi lahendamiseks sooviks Sandra eelkõige muuta õpetajate käitumist. „Õpetajad näevad ja teavad, aga ei tee mitte midagi, et olukorda muuta või last aidata," nendib Sandra, „aga peaks olema nii, et nad panevad tähele ja julgevad midagi ette võtta." Tema arvates peaksid koolis töötama vaid need õpetajad, kes tõesti tahavad seda tööd teha ja kes inspireerivad õpilasi ise uurima, olema isikupärased, loovad ja teiste suhtes hoolivad.

Et saada, tuleb anda

Just nendest põhimõtetest lähtub õpetamise juures ka Sandra ise. Ta on valmis laste muresid ära kuulama ning selle jaoks oma aega ohverdama. „Õpetamise juures lähtun hea alguse põhimõtetest - et laps saaks ise kõike võimalikult palju kogeda, et tal oleks võimalus ise avastada ja et tal tekiks huvi asjade uurimise vastu," jutustab ta.

Kõige selle juures saab ta ise vastutasuks tohutus koguses sisemist energiat. Sandra sõnul peavadki kõik asjad tasakaalus olema ning selleks, et midagi saada, tuleb endast ka vastu anda. „Kõik tahavad muudkui saada-saada-saada - kõrgemat palka, häid elamistingimusi ja nii edasi," seletab ta,  „aga nad unustavad ära, et me peame midagi vastu ka andma, et head saada."

Seetõttu peab Sandra väga oluliseks ka vabatahtlikku tegevust. „Vabatahtlik tegevus annab selle mõnusa tunde, et oled kellelegi midagi head teinud," sõnab ta, „kui oled positiivne inimene ja teed positiivseid asju, siis no mina usun, et see tuleb sulle tagasi ka."

SANDRA LIIV (22)

"Sandra Liiv on SA TÜ Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik ning ühtlasi ka vabatahtlike koordinaator. Lastefondis oldud aja jooksul on ta osa võtnud peaaegu kõigist sündmustest, kus Lastefond on esindatud olnud ning tema korraldatud üritusi on saatnud edu. Sandra töötas välja Lastefondi vabatahtlike süsteemi, mis on pannud vabatahtlikke mõistma, kui tähtis on nende panus fondi tegevusse ning et tuleb anda endast nii palju kui vähegi võimalik. Sandra käib täiskohaga lasteaiaõpetajana tööl, õpib ülikoolis algklasside õpetajaks ning pühendab kogu oma vaba aja Lastefondile."

Kärt Hüdsi, Lastefondi vabatahtlik

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta