See lugu on meie valgest hobusest. Juhtus see siis, kui olin umbes 12. või 13. Kolhoosist anti emale kasutada valge hobune nimega Klaara. Enne oli hobune olnud postiljoni kasutuses. Kolhoosi juhatuse otsusega vahetati millegipärast hobuse peremeest. Meile, lastele, meeldis see otsus väga, aga ema ei paistnud erilist vaimustust tundvat. Tuli ju hobusele ka heina ise teha talveks.

Nüüd saan ma emast aru küll, miks ta hobuse üle rõõmus polnud. Tööd tuli ju juurde ja egas hobune vähe heina söö. Ta on ju ikkagi suur loom.  

Klaara oli väga rahulik vana mära. Meie Sirjega võisime tema seljas turnida ilma sadulata. Ta kannatas meie kõik lollused välja.

Käisime teda puhastamas ja kammimas ning laka sisse patse punumas. Teinekord läks ema tööle hobusega, kellel olid nii saba kui lakk patse täis punutud.

Karjamaale viies ja sealt koju tuues oli meil alati Klaara jaoks kaasas leivatükk, õun, porgand või muu maius. Tundus, et ta kohe ootas meid.

Veel sai hobusele õpetatud aia ääres paigal seismist, et me saaksime sealt kaudu talle selga ronida. Sadulat meil ju polnud.

Klaara sai selle kähku selgeks ja prii küüt oli meil alati olemas. Vastutasuks kostitasime teda maiustega. Ka tema tundus meid Sirjega hoidvat. Eks armastus käib ikka kõhu kaudu.

Poisid ja Silvi lootsid aga Klaara loomulikule intelligentsile ja käisid teda karjamaalt koju toomas niisama tühjade kätega. Hobune lasi seda mõned korrad sündida ja mõtles välja oma meetodi, kuidas mitte koju minna nendega koos. Ta ootas ära, millal hakati vaia maast välja tõmbama.

Nii kui kummardati seljaga hobuse poole, tõusis loom kange hirnumise saatel tagajalgadele püsti. Silvi, kellel olid kõige nõrgemad närvid pani selle peale alati kange kiljumisega jooksu. Ju ta kartis seda etteastet.

Nii sai Klaara vabadusse ja jooksis külavahele uudistama, endal kett järgi lohisemas.

Poistega tal see nali läbi ei läinud. Need kas kukkusid sõimama, või lõid püksirihmaga. Meie Klaara oli õrna hingega hobune, kes koledasti kartis sõimu ja peksu. Ju ta oli seda ka varem tunda saanud.

Sedasi pääses ta paar korda oma trikitamisega Silvi käest lahti ja oligi komme selge. Meil tuli käia oma hobust küla vahelt otsimas.

Hiljem ema lihtsalt loobus Silvile seda ülesannet andmast. Mäletan, et kord tuli mul minna üksi hobust karjamaalt ära tooma. Panin leivatüki taskusse ja läksin.

Aeda ligidal ei olnud ja nii me siis tulime, mina ees ja Klaara oheliku otsas järgi. Siis tundis ta aga leiva lõhna. Hobune hakkas mind müksima ja püüdis nina mu taskusse ajada. See oli nii naljakas. Kojutulek muutus hullamiseks. Unustasime mõlemad tähelepanelikkuse ja asi lõppes sellega, et Klaara astus mulle kogemata jala peale.

Ehmatasime mõlemad ära. Isegi leivaisu läks hobusel üle. Kodus ma muidugi ei rääkinud midagi jala peale astumisest. Kartsin, et mind ei lubata enam hobuse juurde. Jalg ei paranenud aga ära ja varsti märkasid kodused mu lonkamist. Mind saadeti Tapale arsti juurde.

Rääkisin, et jalg on käies varvaste juurest valus. Arst ei küsinud, kas traumat on juhtunud ja ma ise ka ei osanud rääkida sellest. Õnnetusest oli nii palju aega möödas. Eks need rumalad lapse hirmud olid mul ka. Olin ju üksi esimest korda arsti juures ja kartsin ka tõtt rääkida.

Röntgenisse mind ei saadetud ja koju läksin hoopis lampjalgsuse diagnoosiga. Rangelt keelati kanda teiste poolt viltu tallatud kingi. Kuni selle ajani olin ikka mina see, kes kandis ära teistele väikeseks jäänud jalanõusid. Olin ju kõige pisem.

Nii sain ma sügisel kooli minekuks tänu Klaarale tuttuued kingad. Aga vasaku jala varvaste juures on siiani muhk, mis tuletab mulle meie valget hobust meelde.

Klaaral oli veel üks komme, kui ta meile tuli. Selle oli talle õpetanud postiljon.

Maakohas vist oligi postimees kõige popim amet. Teda oodati ja temaga taheti alati rääkida. Postiljon teadis ka kõiki külauudiseid. Nii hakkas populaarsus ka hobusele külge ning ta harjus teretamise peale seisma jääma.

Meie emale ei meeldinud see komme, et hobune iga “tere” peale sutsti seisma jääb. Et Klaarat sellest kombest võõrutada, hakkas ema terele vastama peanoogutusega, lisades kuuldavalt „nõõ“. See töötas ja umbes poole aastaga oli hobusel tere­peatuste komme kadunud. Väljendid „nõõ“ ja „tõrr“ said jälle oma õige tähenduse.

Emale meeldis tööle sõita ringiga üle Koplimäe, mitte küla vahelt. See tegi umbes kilomeetrise ringi, aga ta ei raatsinud Klaarat tigedate naabrikoertega kiusata. Õhtuti sai emaga talli juures ikka kaasas käia. See oli nii mõnus. Istud vankris ja saad rääkida kõigest. Eriti huvitav oli see sügisel. Siis muutusid metsloomad julgemaks. Vahest pakkus mõni põdrapull end koguni Klaarale saatjaks. Nad kõndisid päris vankri kõrval. Imelik tunne oli. Võiks ju käe välja sirutada ja põdrale pai teha, aga sellega ei tohtinud riskida. Põder on ikkagi suur metsloom ja ei või kunagi ette teada, millega niisugune meelitus lõppeb. Nii jäigi üle ainult vaikselt istuda ja vaadata põtra.

Mind pani alati imestama, kuidas nad oma suurte sarvedega võpsikutes kinni ei jää. Klaarale ei meeldinud need põtradest saatjad. Ta võbistas end ja norskas pahuralt neile. Alles hiljem saime teada, miks ema meid sügiseti talli juurde kaasa võttis.

Ta lihtsalt kartis ise põtrasid. Eks ole meil kõigil oma kiiks. Ju tal oli meiega koos julgem. Põtru kartis ta lapsest saati. Keegi oli öelnud talle lapsepõlves, et kui põder karjub, tahab ta kallale tulla. Laps tegi sellest oma järelduse: põder on murdja. Rohkem ju ei seletatud midagi. Sellest jäigi külge hirm põtrade ees.

Aga mulle need sõidud emaga talli juurde meeldisid. Valge hobune elas meil ikka mitmed talved. Kui kaua täpselt, ei mäletagi enam. Ta sai selle ajaga oma koduloomaks. Siis tuli aga kolhoosist uus otsus ja hobune võeti meilt ära. Mäletan, et ta tuli viia ta Jootmele talli. Olime siis emaga kahekesi kodus. Sirje õppis sel ajal juba Türil. Tegin Klaarale veel viimast korda patsid laka sisse ja kallistasin teda enne vankri ette panekut.

Ema tuli mulle ütlema, et lõpetagu ma kohe selline asi ära, hobune nutab. Tal olevat suured pisarad mööda nägu alla veerenud. Ise ma ju oma selja taha seda ei näinud, mis nägu Klaara teeb. Ju siis hobune taipas ka midagi, ega ta rumal polnud. Küll oli kahju teda ära anda. Ema sõitis hobusega minema ja siis oli minu kord minna patja nutma.

Rohkem ma Klaarat ei näinudki. Pärast kuulsin emalt, et meie Klaara viidi rebastele toiduks, sest ta oli juba liiga vana ja ei suutnud enam noorte hobustega võrdselt tööd teha. Nii palju siis mälestusi meie valgest hobusest nimega Klaara.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid