Sageli pannakse siinmail võrdusmärk veganismi ning taimetoitluse vahele. Viimast veganism muidugi ka on, kuid mitte ainult... Näiteks minu ja paljude teistegi inimeste jaoks on veganism lisaks taimsele toidule ka elustiil. Elustiil, mis hõlmab endas pea kõike loomsest loobumisega seonduvat, millega igapäevaselt tuleb kokku puutuda. Lisaks toidule loeb veganitele ka see, mida nad seljas kannavad, millega oma hambaid ja pesu pesevad ning palju muudki. 

Esimene asi, millega Eestis taimetoitlasena hakkama tuleb saada, on eelarvamus taimetoitlasest kui jänesest, kes ainult toorest salatit või porgandit sööb. "Jah, piima ka ei joo", "juustu ka mitte", "muna ei ole ka taimne, jah", "kala ja kana on tegelikult siiski loomad..." - sellised küsimused on tavalised, eriti kui seletada taimetoitlust veganismi nurga alt.   

Küsimusele "Mida sa siis üldse sööd?" olen juba mõnda aega vastanud, et "ainult taimi." Minu ja ka paljude teiste jaoks ei tähenda taimetoitlus ainult liha mittesöömist, vaid tõesti otsast lõpuni taimset menüüd, kuid siiski mitte pidevat kapsanärimist.

Kesine toiduvalik? 

Taimetoitlaseks hakates tekib juurde palju teadmisi uutest toiduainetest, toitudest ja köökidest, mis muidu eestlase toidulaual pigem haruldased on. Näiteks ei olnud mina varem tuttav ei läätsede ega kikerhernestega. Menüü on muutunud palju mitmekesisemaks ning rahvusvahelisemaks. Samas olen enda jaoks avastanud ka hommikused pudrud, mis varasema elu jooksul teab mis isutekitajad ei ole olnud. Praegu söön hommikust odrajahu- või kaerahelbeputru isuga. Isu putrude järgi tekkis iseenesest just koos veganismiga, nagu organismi loomulik vajadus millegi tervislikuma järele. 

Tundub paratamatu, et taimetoitlus toob endaga kaasa tervislikuma toitumise ja rohkem tasakaalustatud menüü, kui enamikel inimestel muidu tavaks. Saiakesed ning friikartul võivad küll taimsed olla, kuid kindlasti mitte selline taimetoitlus, mis kuidagi propageerimist vääriks. Muidugi tuleb alati läbi mõelda, mida ja kas süüa, mis mida sisaldab ning kust milliseid vitamiine ja mineraalained saab. Siinjuures ei soovita mina liialt üle mõelda. Mingisugused teadmised on aga kindlasti vajalikud ning aja jooksul muutuvad need ka elementaarseteks - võtmesõnaks on aga mitmekesisus.

Olen ise rohkem katse-eksitus meetodil süüa tegev inimene, retsepte suurt järgida ei suuda. Samas on igasuguste retseptide jagamine ja otsimine vegan elustiili juures osati paratamatu. Nii võib leida ideid ja mõtteid, mille peale ise ei ole tulnud. On ka inimesi, kes aina uusi retsepte otsivad ja siis igat grammi mõõtes toidu valmis teevad... Ja eks teatud nurga alt on veganism kindlasti lausa gurmaanlus. 

Kodune toiduvalmistamine on Eesti veganismis parajalt olulisel kohal, sest paljusid mujal levinud toitusid meie poodidest lihtsalt ei leia. Olen ka selle poolt, et võimalikult palju asju võiks ja tuleks niikuinii ise valmistada, mitte panustada  vegan-valmistoodetele. Oma "kapsaaed" ning maitseroheline tuleb kindlasti kasuks. Isevalmistamist takistab enamasti ehk enim napp pealehakkamine: aegajalt siunan endagi laiskust, sest juba tükk aega plaanin võtta käsile seitani, soja- ning kaerapiima ja tofu valmistamise,  aga seni ei ole ideedest kaugemale jõudnud. 

Välja sööma minnes on veganil enam-vähem teada, kuhu on üldse mõtet suunduda. Veganitele sobivaid söögikohti meie suuremates linnades leidub. Aegajalt aga käin ja katsetan lihtsalt sportlikust huvist, kas mõni läbiuurimata toidukoht on võimeline päris taimetoitu üldse pakkumagi, ilma et tegu oleks näiteks omleti või keedetud kartuliga, lisanditeks paar kurgi- ja tomativiilu. 

Meie kaupluste vegan tootevalik laieneb iga päev. On muidugi asju, mida leiab ainult ökopoodidest ja lettidelt, kuid müüt toidupuudusel nälgivatest veganitest ei vasta küll tõele.

Müüte veganismist jätkub - siinjuures pean oluliseks mainida, et saiad ja pastatooted ei ole valdavalt mitte kunagi tehtud näiteks munast. Nii ollakse tihti jahmunult üllatunud nähes veganit  saia söömas või ostmas. Imestatakse, kuidas vegan üldse suudab poes käia või sealt midagi üles leida, aga siin tulevad mängu lihtsalt ostmisharjumused. 

Teades enam-vähem kohalikku kaubavalikut, on poes käimine tõenäoliselt sama tavaline ja lõpuks ka lihtne tegevus kui tavaostjal. Nii on vaikselt kõik tooted juba teada ja selged, seega puudub igasugune vajadus poes kogu aeg ja pidevalt silte lugeda, et kuskil ei oleks sees näiteks žželatiini või vadakupulbrit. Aegajalt tuleb seda muidugi ka teha, veendumaks, et mõni tootja ei ole näiteks koostist muutnud, mida on siinmail ka juhtunud. Aeg-ajalt on sildilugemine lihtsalt huvitav - ehk satub mõne võib-olla veel proovimata ja uue leiu otsa. Sageli aga liigub info erinevatest ja uutest vegantoodetest suust suhu. Vegan, kes midagi uut avastab, ei hoia seda ainult enda teada. 

Mitte ainult toit 

Tegelikult on vegan elustiili "kriteeriumid" natukene keerulisemad kui ainult "taimne toit". Palju leidub meie poelettidel näiteks tooteid, mis on seotud loomkatsetega ja seetõttu ka veganite jaoks vastunäidustatud. Loomkatsed puudutavad hämmastaval kombel pea kõike alates kosmeetikast, lõpetades söögikraami ja kasvõi jäätise ning puljongikuubikutega. 

Suur hulk väga erinevaid tooteid kuuluvad sageli ühe suurkorporatsiooni alla, kes lihtsalt toodab erinevaid brände. Ja paljude nende rahvusvaheliste suurfirmade tagatoad on otseses mõttes täis loomkatselaboreid. Nii näiteks saab Unileveri "tootevalik" alguse pesupulbrist ja šampoonidest  ning lõppeb näiteks ketšupi ja teega.  Ära võiks märkida veel sellised loomapiinajate korporatsioonid nagu Procter&Gamble,  Johnson&Johnson, L'Oreal, S.C. Johnson... 

Aeg-ajalt üllatun isegi uuesti ja uuesti, leides kui erinev ja lai võib mõne firma toodang olla. Julgen üldistada, et vähemalt kolmandik meile tavapoes näkku laiutavatest toodetest on tegelikult ca viie suurkorporatsiooni toodang, ilma et seda osataks kuidagi tähele panna või üldse aimatagi. Valikusse jäävad seega ökotooted, aga leidub ka nn tavatootjaid, kes siiski on võtnud nõuks kiisud, kutsud, jänkud ja paljud teised toredad tegelased rahule jätta. 

Nõndasamuti ei kanna paljud veganid naturaalset- ega ka karusnahka (mille peale paljude ökoinimeste karvad kohe turri tõusevad), kuid mina isiklikult enam lihtsalt ei suuda ega taha. Erilised süüdistused keemialembuses just nimelt veganite või loomaõiguslaste suunal on aga jaburad - arvestades, et keskmisel inimesel on kapis kas sama palju või isegi rohkem sünteetikat. Võimalusel eelistan muidugi puuvilla, linast jmt ning püüan igasugusest plastikust võimalusel eemale hoida. Ja  veel - valdav enamus minu riietest on oma teisel ringil - samas usun, et mõni kilematerjal teisel ringil on kindlasti parem variant kui kilejope metsa all.   

Vegan elustiili seostatakse ka väiksema ökoloogilise jalajäljega. See on tõsi, - loomatööstuse mõju keskkonnale on halvas mõttes suur. Näiteks toodavad suure osa kasvuhoonegaasidest miljardid loomad, keda inimene oma tarbeks peab ja kasvatab, aga Maailmapanga teadlaste andmetel on loomatööstuse osakaal kasvuhoonegaaside tekkes lausa üle 50% kogumahust. Eiramatu põhjus metsade vähenemisel on vajadus põldude järele, et kasvatada seal sööta just nimelt loomadele, selle asemel, et kasutada põllumaid toidu tootmiseks otse inimestele.

Enesepiinamine 

Taimetoitlase argipäevast veel nii palju, et tõenäoliselt muutuvad igasugustele taimetoitlastele mingil hetkel tüütuks inimesed, kes pakuvad suppi, kus on sees "ainult väga natukene liha". Või väidetakse, et „ei ole ju hullu midagi, kui liha õige pisut süüa". Tõenäoliselt maailm tõesti kokku ei variseks ning kõik läheks suhteliselt samamoodi edasi... 

Samamoodi on levinud ka arusaam, et veganismi näol on tegemist kohutava enesepiinamise ja loobumisega "kõigest, mis on hea." Arvatakse, et tegelikult taimetoitlastele meeldib kõiki neid nö "keelatud asju" süüa, aga nad lihtsalt piinavad ennast ja tegelikult kahetsevad kogu aeg. See on vale!

Seega ajab mind alati natukene naerma ja samas kurvastab, kui liha söövas seltskonnas inimesed väga demonstratiivselt ning himuralt mõmisedes mingeid minule "keelatud" palasid suhu topivad,  uskudes sealjuures vist siiralt, et tükk  looma on minu jaoks tõesti ahvatlev... 

Tegelikkuses olen enda valikute juures, vastupidiselt enam levinud arusaamadele, just väga rahul ja õnnelik. Veganism kui elustiil ei tähenda loobumist, vaid rahulolu ja heameelt enda jaoks ning teiste heaolu nimel tehtud õiglastest valikutest. See on tõdemus, et sa teed endast sõltuva selleks, et vähendada kannatusi meie maailmas, see on osa minu enda sisemisest harmooniast.

Seega ei ole lihatüki puhul tegu müstilise "keelatud viljaga", vaid millegagi, mis tunduks üdini ebameeldiv ja vale.

Ülalkirjeldatud arusaamatustele vaatamata ei ole Eestis piisavalt harjudes vegan olla üldse üle mõistuse keeruline. Kindlasti aga vajab meie kultuuriruumis domineerivatest harjumustest ning eelistustest erinev elustiil ka uusi teadmisi, käitumis- ja ostmisharjumusi. Kasuks tuleb siinkohal ka piisav motivatsioon ning tahe. Kuid kindlasti on maailmas ka paikasid, kus taimetoitlaste elu palju lihtsam ja mugavam. Võib-olla leidub ka kohtasid, kus taimetoitlane olla on palju keerulisem, kuid siiski ollakse.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta