Bioneeri toimetaja Katrin Lipp ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik vestlesid hiite teemadel.

KATRIN: Mida kujutab endast Maavalla koda?

AHTO: Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda on Maavalla põliste rahvaste omausuliste katusühendus, kuhu praegu kuuluvad Härjapea, Emujärve, Emajõe ja Saarepealne koda.

Maavalla koda juhib kolmeliikmeline juhatus ja aegajalt koos käiv kohalike kodade esinduskogu. Töö paremaks korraldamiseks on juhatus moodustanud hiite, usuvabaduse jm toimkondi.

Usulise tegevuse korraldamine on koja asjades suhteliselt kõrvaline, kuna maausk on eeskätt isiklik ja perekondlik. Kojal kui sellisel pole asja, kuidas ma pean jõule, panen lapsele nime, ehitan maja, pühitsen uue noa jne. Maavalla koja hool on tagada, et maausulised saaksid oma esivanemate tõekspidamisi ja tavasid vabalt järgida. See pole kuigi lihtne, sest Eesti riigi asjus ja kultuuriski kipuvad tooni andma võõrsilt pärit kultuurid ja ideoloogiad. Näiteks pole Eesti seaduste kohaselt olemas ei hiisi ega ka mitte põlisrahvast.

Koda tegeleb looduslike pühapaikade uurimise, tutvustamise ja hoidmisega, kodanike usuvabaduse kaitsmisega, maausu uurimise ja tutvustamisega.

Kuna maausk on kohalik ja põline, pole meil erilisi väljavaateid leida teiste rahvaste ja riikide tuge. Me kanname küll sarnaseid väärtusi hõimu- jt loonauskudega, kuid nemadki vajad ise abi, mitte ei saa seda jagada teistele.

KATRIN. Te kogute Maavalla kodulehel allkirju looduslike pühapaikade kaitseks.   Kuidas on hetkel lood Eesti pühapaikadega? Mis on looduslikud pühapaigad?

AHTO: Selle pöördumisega on praeguseks liitunud koja võrgulehel 4638 ja paberil lisaks Üle 1100 inimese. Pöördumise mõte on juhtida valitsejate tähelepanu hiite ja teiste ajalooliste looduslike pühapaikade äärmiselt halvale olukorrale ning samas näidata, et nende paikade saatus läheb inimestele korda. Hiied, üksikud pühad puud, kivid, allikad, ristipuud ja muud looduslikud pühapaigad on kõige tihedamalt seotud meie vaimse ja materiaalse kultuuripärandiga, meie juurte ja identiteediga.

Looduslikud pühapaigad säilitavad ja taasloovad meie looduslähedust, austust looduse ja elu vastu. On ju aastatuhandete vanused hiied meie kõige vanemad looduskaitsealad. Pühapaigad hoiavad alal kohavaimu: ajaloolisi kohanimesid, kohapärimust, tavasid, uskumusi, matusekohti ja arheoloogilist kultuurikihti. Loodusliku pühapaiga rahus saavad inimesed käia kogumas jõudu ja taastamas tasakaalu ning tugevdamas sidemeid loona ja esivanematega. Pühapaigas käiakse ka palvetamas, ravimas, keerulistes küsimustes selgust saamas, nõu pidamas, kadunud omakseid mälestamas, rahvakalendri tähtpäevi pidamas. Et pühapaigaga seotud vaimsed ja ühiskondlikud väärtused saaksid edasi kesta, tuleb kaitsta pühapaiga looduskeskkonna puutumatust.

Looduslik pühapaik on kindel ajalooline paik või maa-ala. Hiis näiteks on eelkõige maapind. Kui hiit on hoitud meie ajalooliste tavade vaimus, kasvab seal tavaliselt põline metsakooslus. Nõnda hoiavad looduslikud pühapaigad nii looduslikku kui kultuurilist elurikkust.

Ajalooline hiis on erinevaid väärtusi koondav kompleksmälestis, mida kultuuriväärtuste pinnalt saab võrrelda arhitektuurimälestistest kirikuga. Kui kirikute puhul on valitsus kulutanud sadu miljoneid kroone, et parandada nende üksikute osade seisukorda, siis hävivate hiite päästmiseks pole tehtud sama hästi kui midagi. Igal aastal kaotame jäädavalt mõned hiied. See on samatähenduslik, kui ajalooliste kirikute hävimine ilma, et neist jääks mingeid andmeid või lootust taastamiseks.

Mis oleks kui täna häviks Jaani kirik Tartus, homme Pühavaimu kirik Tallinnas, mõne aja pärast Kaarma kirik Saaremaal? Me teame oma kirikute täpseid asukohti ja tunneme seal olevaid väärtusi. Teame sedagi, et sarnaseid mälestisi leidub nii Euroopas kui mujal maailmas palju. Kuid looduslikud pühapaigad ja nendega seotud vaimne kultuuripärand pole kusagil mujal läänepoolses Euroopas säilinud nii hästi kui siin, Maavallas. Seetõttu tähendavad looduslikud pühapaigad meie jaoks nii määratu suurt rikkust kui ka samaväärset vastutust.

Peamiselt ajalooliste andmete põhjal on Eestis teada ligikaudu 550 hiit ja paar tuhat muud looduslikku pühapaika. Vähem kui viiendik neist on võetud kaitse alla. Nendegi olukord on sageli närune, sest kaitse hõlmab vaid arheoloogilisi väärtusi ja katab  sageli vaid osakese pühapaiga maa-alast. Valdava osa pühapaikade asukoht ja nendega seotud vaimse ja materiaalse kultuuripärandi ning loodusväärtuste seisukord on teadmata. Arendustegevuse ja veel enam asukohtade unustamise tõttu saavad pühapaigad kannatada ja hävivad jäädavalt.

Muinsuskaitseameti küündimatust, või mine tea, äkki hoopis vaenulikkust hiite suhtes, näitavad mitmed juhtumid. Amet on kiitnud heaks tuulepargi rajamise Kunda hiiemäele ja puhkekeskuse ehituse Paluküla hiiemäele ja selle kõrvale. See, et sellised seisukohad on kujundanud vaid üks ametnik – arheoloogiamälestiste eest vastutav Ants Kraut – ei vabasta vastutusest Ametit ega ka mitte Eesti riiki. Kõik need koosolekud, kus Kraut on kaitsnud tuliselt arendajate huve ja mõnitanud maausulisi ja teisi hiite kaitsjaid, heidavad Ametile ja riigile äärmiselt halba valgust. Ülemuste sallivus või ükskõiksus väikse ametniku sellise tegevuse suhtes on teinud neist kaasvastutajad.

Eesti riigi senine suhtumine looduslikesse pühapaikadesse oleks ootuspärane ristisõdijate loodud koloniaalriigis. Eesti seadused ei tunne hiit ega muid looduslikke pühapaiku. Juba kaitse alla võetud pühapaiku lastakse maaomanikel ja arendajatel vabalt laastada.

Üks kõnekamaid näiteid on Tartu-Tallinna maantee ääres asuv Kalme hiis. Riik kaitseb seda kui ohvrikohta, seal asuvaid kalmeid ja ohvrikivi. Samas lubati ilma uuringuteta osa hiiemäest maanteekraaviks kaevata. Osa hiiest raiuti lagedaks ja siluti maanteeäärseks muruks. Hiiesalus raiutakse puid ja sinna on ehitatud peldik. Tagatipuks tutvustatakse seda paika avalikkusele kui ENSV mandriosa keskpunkti, mitte kui esivanemate hiit ja viimset rahupaika.

Paari aasta eest eraldas KIK ilma detailplaneeringuta miljoneid kroone selleks, et ehitada looduskaitsealuses Panga panga hiies välja turismikeskus.

Kultuuriministeerium on maakondlike tervisekeskuste programmi raames aastaid eraldanud raha Paluküla puhke- ja spordikeskuse ehituseks. Ettevalmistustööde käigus on hiiemäel tehtud ebaseaduslikke raideid, kahjustatud kaitsealuseid palukuklasi ja muudetud varem hiiemetsaga kaetud mäenõlv niidetavaks muruplatsiks. Kavas on aga suuremad ehitustööd, mis kahjustavad oluliselt hiiemäe vaimset ja materiaalset kultuuripärandit. Ilmselt on liigne öelda, et keskuse rajamine muudab ajaloolise loodusliku pühapaiga kasutamise võimatuks.

Nõnda siis näeme pühapaikade osas täna Eestis väga suuri vastuolusid.

KATRIN: Äsja tehti teatavaks Riigikohtu otsus Paluküla hiiemäele puhkekeskuse lubamisest.

AHTO: Riigikohus ei koosta seadusi ega kooskõlastusi, vaid hindab üksnes alama astme kohtute otsuste vastavust seadustikule. Need aga on omakorda tuginenud  Muinsuskaitseameti ja Rapla keskkonnateenistuse kooskõlastustele.  Neis pole aga vähimalgi määral arvestatud folkloristide ja arheoloogiadoktor Heiki Valgu seisukohti hiiemäe vaimse ja materiaalse kultuuripärandi kaitsest. Seega on meie riigis teadus ja ametlike otsuste tegemine vähemalt pühapaikade osas lahutatud. Puhkekeskuse rajamise hiiemäele kiitis parimaks võimaluseks ka Hendrikson ja Co koostatud detailplaneeringu keskkonnamõju hindamise aruanne. Nojah, Hendrikson pole süüdi absurdses seaduses, mis laseb arendajal maksta otse mõjude hindajale. Ja mõjude hindamisega on nii nagu eluski – kes maksab, see tellib muusika.

KATRIN: Mis saab Paluküla hiiemäest edasi?

AHTO: Ma loodan väga, et me leiame võimaluse selle ehituse tõkestamiseks. Ja seda mitte üksnes kultuuri- ja looduspärandi ja usuvabaduse kaitsmise pärast. Pärimust tundva maausulisena ma tean, et hiiemäele ehitajad ja uue keskuse teenuseid kasutama hakkavad inimesed on ohus. Paljud neist saavad tõsiselt viga ja keegi saab õnnetult surma. Ja vigaseid lapsi hakkab sündima, kes peavad kannatama oma vanemate või vanavanemate rumaluse pärast. Hiie kättemaks on nagu kiiritustõbi, mille vastu ei aita ei palved ega raha. Kui inimesel ei jätku tervet mõistust enda hoidmiseks, peavad teda tõkestama teised. Kas Eesti avalikkus suudab Kehtna valla valitsejatele mõistuse pähe panna? Elame näeme.

KATRIN: Teil on plaanides kirjas Hiite Sõbra tunnustussündmuse korraldamine.   Kuidas Hiite Sõbra valimine käib?

AHTO: Alustasime hiite sõprade avalikke otsinguid eelmisel nädalal. Peame silmas era- või juriidilisi isikuid, kes on ühe või mitmete pühapaikade hoidmisel teinud kiiduväärt tööd või tutvustanud avalikkusele pühapaikade tähtsust ja nendega seotud ajaloolisi tavasid. Vastavaid ettepanekuid võivad esitada nii era- kui juriidilised isikud porikuu lõpuni (31.10.). Seejärel vaatab hindamiskogu ettepanekud läbi, tutvub kandidaatide tegemistega ja valib välja need, kellele aunimetus tänavu anda. Hiite sõprade avalik ja pidulik tunnustamine toimub 29.11. Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis.

Asutasime Hiite sõbra aunimetuse selleks, et tunnustada neid inimesi ja tuua avalikkusele eeskujuks neid juhtumeid, kus pühapaikadega on hästi ringi käidud. Seni on ju avalikkuse ette jõudnud eeskätt üksikud kahetsusväärsed juhtumid, kus pühapaiku on üritatud kahjustada või hävitada. Kuid palju enam leidub inimesi, ühendusi, asutusi ja omavalitsusi, kes pühapaikadest hoolivad ja neid hoida tahavad. Niisiis väärtustame vahelduseks õiget ja arukat käitumist.

KATRIN: Toimumas on  fotovõistlus Maavalla hiied 10221. Kuidas sellest osa saab võtta?

AHTO: Võiks näiteks üles otsida oma kodule kõige lähemal oleva hiie, ristipuu või muu ajaloolise loodusliku pühapaiga ja selle pildile jäädvustada. Lisaks noorte ja vanemate peaauhindadele autasustame ka parimat pilti teemal: puu(d), kivi(d), veekogu, kaitstavad liigid pühapaigas, annid, hiietavad, hiie valu.

Fotovõistluse lehele saadeti just hiljuti väga huvitav foto Saha kabelist. Foto autor otsis paiga kohta välja väga huvitava pärimuse, mis kõneleb nii pühapaiga rikkumisest ehitusega kui ka maausuliste võikast piinamisest: Merehädast pääsenud võõrad ehitasid oma kabeli meie pühapaika. Kohalik rahvas oli kabeli vastu ja käis seda ehitamise ajal öösiti lammutamas. Kristlased võtsid kinni kolm maausulist ja müürisid nad elusana peadpidi müüri sisse nii, et kehad jäid rippuma. Peadest jäänud kolm auku on näha siiani.

Me ei oota pilte ainult ilusatest paikadest. Looduslikud pühapaigad vajavad jäädvustamist just nii nagu nad on, nii puutumatus ülevuses kui armetus viletsuses.

Enne pildistamist võiks hoolikalt läbi lugeda fotovõistluse juhendi. Hoolikas tuleb olla ka pildi üleslaadimisel avanevate teabeväljade täitmisel. Me ootame pilte kindlatest paikadest, mille nimi ja asukoht ning pühaks pidamisest kõnelev pärimus või muu teave pildistajale on teada.

Fotovõistluse juhend

________________________________________________________
Intervjuu esimene osa: Eestil on praktilise usuvabaduseni veel pikk tee minna (I osa)
Intervjuu teine osa: Hiied ühendavad looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust (II osa)
Intervjuu kolmas osa: Maausk on lahutamatu osa meie keelest, meelest ja kultuurist (III osa)

Sarnased artiklid