Üle miljoni hektari Eestimaast on kaetud Natura aladega. See tähendab, et neil aladel tuleb meil kõigil suuremal või väiksemal määral arvestada looduskaitsenõuete ehk piirangutega. Piirangud on kirjas seadustes ja muudes dokumentides. Aga kõike, mis ilmas ette tuleb, ei oska ka kõige helgemad pead ette näha. Sestap esineb ikka olukordi, kus üht või teist sätet on vaja lahti seletada ja selle kohta arvamusi anda. Sel puhul võib juhtuda (ja juhtubki!), et inimene jääb hätta, sest üks ametnik ütleb üht, teine teist ja kolmas kuulutab kolmandat tõde. Sageli ei saadagi sõnadega asja klaaritud, vaid erinevate asutuste esindajad sõidavad – reeglina igaüks eraldi – vaidlusalust kohta või objekti oma silmaga kaema… Seis rohkem kui segane, kirjutab keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Kui üks võrdub kolm

Segadusetekitamise patust pole priid ka keskkonnaametnikud. Ei saagi olla, sest Keskkonnaministeeriumil on igas maakonnas rodu esindajaid: Riiklik Looduskaitsekeskus, keskkonnateenistus, Keskkonnainspektsioon. Kes, kus ja mida teeb? Muidugi on igal asutusel põhimäärus ehk üles loetud kohustused ja vastutus, aga inimeste jaoks on kogu keskkonnakorraldus ikkagi keeruline. Kas meie valitsemisala peab selline olema? Miks ei võiks keskkonnaküsimuste lahendamine lihtsam olla?

Niimoodi mõtlema ja küsima sunnib ka üldine majanduslik seis. Ametkonnad hakkasid paisuma ajal, kui riigieelarve kasvas 10–15% aastas. Kokkuhoid ei olnud tollal esikohal. Nüüd on olukord muutunud, kardan, et 2010. aastal on riigil rahaga veel raskem kui sel ja järgmisel aastal. Üks Keskkonnaministeeriumi valitsemisala asutusi – Riiklik Looduskaitsekeskus – aga pole loomisest saadik riigieelarvest vajalikus mahus raha saanudki, vaid on seda praktilisteks töödeks valdavalt küsinud Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK). KIKi õlule langeb aga suurte europrojektide sadadesse miljonitesse kroonidesse ulatuv riigipoolne kaasrahastamine. Looduskaitsekeskuse pihud jäävad üsna tühjaks ehk looduskaitseks vajalikud tööd satuvad ohtu.

Kes kaitseb konna?

Lahendust otsides algatas Keskkonnaministeerium tänavu juunis ambitsioonika ettevõtmise ehk kogu keskkonnakonnahalduse ümberkorraldamise. Seadsime eesmärgiks selgelt piiritleda looduskaitse strateegiline ehk ideoloogiline juhtimine ja korralduslik pool. Teisisõnu – hakkasime kaaluma võimalust koondada ühte asutusse looduskaitsealane kompetents ehk ühendada looduskaitsekeskus ning maakondlike keskkonnateenistuste see osa, kes langetavad sisulisi looduskaitselisi otsuseid ja juhivad looduskaitse korraldust.

Looduses tehtavad praktilised tööd võiks aga üle anda RMK-le, kes hakkaks tähistama kaitstavaid objekte, hooldama elupaiku ja maastikke (võsa lõikamine, niitmine, vaadete avamine jms) ning korraldama külastusi. Osaliselt metsamehed neid töid juba teevad ja RMK-l on selleks rahastamisvõimalused.

Olen seisukohal, et looduskaitse sisulise haldamise ja praktiliste tööde eraldamine loob selgust ning aitab tõhusamalt täita looduskaitse arengukavas, keskkonnastrateegias ja Valitsuse tegevusprogrammis seatud keskkonnakaitse suuri ja väikseid ülesandeid. Ehk piltlikult öeldes – me peame tagama selle, et nii praegu kui ka tulevikus oleks konn kaitstud.

Räägime selgeks, lepime kokku

Looduskaitse korraldamise muudatusplaanidele on juba külge poogitud halvaendelist reformikõla, kuid hirmujuttude levitamine on asjakohatu. Tulevase töökorralduse üksikasjade selgeksrääkimine ja kokkuleppimine alles käib. Ümberkorralduste ettevalmistamiseks loodud töögrupp on välja pakkunud alternatiivsed lahendused, nende üle toimub praegu laiem arutelu ja analüüs, kus osalevad ministeeriumi ja valitsemisala asutuste valdkondlikud eksperdid. Oleme ümberkorralduste kava tutvustanud ka Riigikogu keskkonnakomisjonile, ees seisab kohtumine keskkonnaorganisatsioonide esindajatega. Kõik, kellele seni olen muutmisplaanidest rääkinud, on tunnistanud nende vajalikkust. Küsimus on selles: kuidas?

Looduskaitse on ammugi muutunud passiivsest keeldude-käskude süsteemist selliseks elukorralduseks, kus head, usaldusel põhinevad suhted kohalike elanikega on üliolulised. Meie looduskaitse tugevuse alus on meie inimesed oma teadmistega. Muudatuste läbiviimise juures ei või me hetkekski unustada seda, et riik ei tohi kaotada spetsialistide kogemusi ja nende tööga välja teenitud kogukonna usaldust.

Omapoolse otsuse selle kohta, millise tee me valime, tahan langetada hiljemalt septembri lõpuks. Ümberkorraldused on plaanis jõustada 2009. aasta jaanuarist.

Allikad: envir.ee; artikkel kirjutati ajalehele Postimees, ilmus lühendatult 22.09.2008

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta