Põhja-Ameerika Arizona hõimude indiaanlased külastasid Lilleoru ökokogukonda esmakordselt 1999. aastal, kui kogukonna territooriumile püstitati tipi ehk indiaani püstkoda ja higistamistelgid. Peale seda on igal suvel Lilleorgu külastanud ja siin oma seminar-laagreid läbi viinud Rupert Encinas, indiaaninimega Ba’ag Da ehk Lendav Kotkas. Ta on indiaanihõimu Tohono o’odham vaimne juht, aidates kaasa oma rahva vaimsete õpetuste, kultuuri ja keele säilimisele ning tõsiste sotsiaalsete probleemide lahendamisele. Rupert Encinas viimase külaskäigu ajal küsis Toomas Trapido tema käest paar küsimust.

Räägi palun oma rahva ajaloost ja tänapäevast.

Meie rahva oma nimi on Tohono O'odham. Ma kasvasin üles Wak: (hääldatakse 'vahk' - tähendab allikaterohket paika) reservaadis. Hispaanlased tulid 1780ndatel ja hakkasid meid nimetama papagoteks. Alles 1985. aastal lisas meie hõimu juht algse hõimunime. Hispaanlased ehitasid misjonikiriku ja palju inimesi pöörati katoliku usku. Paljudele anti hispaania nimed.

Meie inimesed elasid jõe ääres, mis voolab San Pedrost Colorado jõkke. Indiaani agendid surusid meid sealt välja reservaatidesse.

Meile anti valimisõigus 1940ndatel või 1950ndatel, enne seda olime 'ilma õigusteta inimesed'. Minu vanaisa saadeti sunniviisiliselt internaatkooli.

Meie reservaat asub Tucsoni lähedal ja on 5 korda 11 miili suur. Meie hõimus on umbes 20 000 inimest.

Mina kuulun meie hõimu traditsioonide säilitamise komiteesse. Me hoolitseme tseremooniate eest ja säilitame kultuuri. Hiljuti oli kotkatseremoonia, jaanuaris oli puhastustseremoonia. Me õpime tundma kultuuri, legende, räägime vanade inimestega.

Antropoloogid on meid ka palju aidanud, sest nad on palju meie kohta üles kirjutanud. Me nimetasime neid 'kondinoolijateks', sest nad määrasid mingit moodi keelega kontide vanust. 1983. aastast on meil õigus saada muuseumidest ja ülikoolidelt tagasi oma esivanemate säilmed ja need õigete tseremooniatega ümber matta.

Mõned inimesed ei lase valgeid inimesi oma küladesse. Nad kardavad, et neilt võetakse see vähenegi, mis neil on. Nad elavad veel ikka ajaloolises leinas ja kurbuses.

Mis on Sulle Eestis erilist silma hakanud - oled ju Eestis käinud nüüd juba 10 aastat?

Loodus on siin väga elu täis. Ma olen siin väga palju allikaid näinud. Teil on palju kotkaid, käisime Alam-Pedjal kotkapesa juures, korjasime maast mõned kaljukotka suled. Saaremaal nägime merikotkaid. See on hea, et teil on palju kotkaid, USAs pidid nad peaaegu välja surema.

Kotkas abistab meid palvetamisel. Kotkas oli meie, indiaanirahva algseks lipuks.

Inimesed peaksid end rohkem väljendama, näiteks higitelkides. Võib-olla on palvetamine siin midagi uudset. Seda võetakse väga isikliku ja väga salajasena, inimesed ei väljenda end eriti. Soomes näiteks väljendavad inimesed end rohkem, räägivad oma asjadest. Eestis oleks nagu inimestel vaimsusest puudu, vähe räägitakse Suure Vaimuga, vähe väljendatakse oma tundeid.

Teil on olemas meetodid ja tööriistad loojaga suhtlemiseks. Ma õpetan lastele tseremooniaid, kultuuri, viin neid pühadesse paikadesse. See peaks olema hariduse osaks, võib-olla seda tuleks teha ka Eestis rohkem. Haridus algab juba emaüsas.

Pildid Lilleoru indiaanilaagrist leiate Bioneeri galeriist.
Vaata lisaks: Lilleoru ökokogukond

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta