Armuvalu teeb hulluks. Paneb veidralt käituma. Arvan, et seda on mingil määral kogenud kindlasti kõik meie hulgast. Aga, et ka loomad segi lähevad, nägin ma 2013. aasta veebruaris.

Mul oli vaja töö tõttu käia natuke mööda raudteed. Sattusin nägema oravate armumänge raudtee kõrval kasvava männi otsas või oli see lihtsalt niisama hullamine või hoopis konkurendi tagaajamine.

Tulin vaikselt raudteelt maha ja jäin vaatama. Küll nad siis tiirutasid ja jooksid ikka ümber puu - ülevalt alla ning alt üles. Siis aga tuli rong. Kikk-kõrvad tardusid hetkeks ja tormasid siis üksteise järel üle rongi tee. Viimane jõudis nii meetri jagu enne rongi üle.

Mul pidi süda seisu jääma. Edasi tuhiseti paari sammu kauguselt minust mööda suure raginaga järgmise männi otsa ning sedasi teineteist taga ajades nad kadusid. Olin nii ehmunud.

Ma oleks võinud kõike muud oodata, aga mitte sellist ekstreemsporti oravate poolt. Kes teab, võib-olla on nad terve oma elu elanud seal raudtee ääres ja ei kardagi ronge enam. Võib-olla joostakse nii iga päev.

Ja jälle tõdesin, et ikka juhtuvad huvitavad asjad siis, kui pole fotokat kaasas. See ongi juba muutumas mingiks seaduseks. Tarvitseb vaid fotokas maha jätta, on kohe midagi huvitavat ette satub.

Loe oravate kohta siit lisa

Loe Pille looduslugusid Bioneerist.

Sarnased artiklid