Oraval oli igav. Ja ka minul oli igav. Kiriku külje all sai enda päevane jõudmin kirja pandud ja igavust ennast ma enam kirja ei pannud.

Sest siis tuli orav minuga mängima. Ja kahekordset igavust peletama.

Loomake tuli maapinnale ja päris lähedale. Ning ronis siis mind ülevalt vaatama. Nii kadusid kaks meievahelist igavust. Kaks äsjakohtunut olid koos terve õhtused kolm tundi. Hämaruses sai oraval mänguisu otsa ja ka mina panin väikse igavuse kadumise loo kirja.

Hommikul teda ei olnud. Ju tühi kõht tegi oma töö ja ta kadus omi radu pidi. Söötsin natuke varaseid sääski ja enda matka kuulutasin lõpuks kordaläinuks just orava tõttu. See Pärnumaa rannajoone tundmaõppimise matk oli lühike ja merd ennast sain näha harva. Siiski nägin ära ühe orava kümned fantaasiad, mis meie mõlemi igavused ära peletasid.

Tahkuranna, mai. 2010.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: