Õigupoolest peaksime eneselt küsima, kas võiksime jätta midagi õppimata?

Esivanemate vaimne ja asine elm võib sisaldada toredust, mille otstarvet ei pruugi kohe mõista. Kuid nagu loona elutervikus, nii ka pärimuselmas pole midagi üleliigset.

Võtame või sellise nähtuse nagu põlisküla, mille toimimise tundmine võib aidata meil mõista, kuidas elada ühes ja samas paigas järjepidevalt tuhandeid aastaid. Põlisküla on jätkusuutlik elutervik, mida juurtetus maailmas üritatakse jäljendada ökoküla nime all.

Põlisküla (talu)pered majandavad end vastastikku aidates. Kogu vajalik jõud, kütus, ehitusaines ja toit tulevad siitsamast. Küla inimesed kannavad põliseid teadmisi, mis on vajalikud mõnukaks kooseluks teiste inimeste ja loonaga. Teatud teadmisi jagatakse ehk naaberküladega. Näiteks inimeste tervise eest hoolitsev tark ja ämmaemand võivad hoolitseda mitme küla eest.

Kohalik loonausk ja sellega vahetult seotud tavaõigus seavad kogukonna raamidesse, mis lubab sel kesta üle aegade. Põlisküla näitel võiks sõnastada isegi jätkusuutlikkuse seaduse: majanduse ja rahva kasv võib toimuda piirini, mis ei hävita kogukonna viljakat pinda ja kohaliku eluterviku mitmekesisust.

Ahto Kaasik, www.maavald.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta