Olgu meil Eestis arstiabi kvaliteedi ja kättesaadavusega lood kuidas on, kuid maailma mastaabis on meditsiin tõelise pailapse staatuses. Aasta-aastasse teatatakse uutest avastustest ja saavutustest meditsiini- ja farmaatsiatööstuses. Selle tulemusena väidetavalt inimeste eluiga pikeneb ja elukvaliteet tõuseb. Näiliselt on kõik väga hästi ning meditsiinivaldkonna arendamine peakski olema iga riigi prioriteet. 

Mehaanilise tervisekäsitluse varjupool 

Tänapäeval, mil inimesed on võõrdunud loomulikest eluviisidest ning valdav osa eluvaldkondadest on mehhaniseeritud, suhtutakse sageli ka tervise hoidmisse ja eriti taastamisse kui tehnilisse protsessi. Haigusest püütakse valdavalt jagu saada mehaaniliste võtetega. Mis siis selles halba saab olla?

Teatud juhtudel on selline lähenemine muidugi paratamatu. Eluohtlikes kriisisituatsioonides on vaja erakorralise meditsiini vahenditega tagada inimese ellujäämine, seega on  kiirabi- või reanimatsioonipalati meeskonna ülesandeks just nimelt tehniliste vahenditega inimorganismi eluliste funktsioonide taastamine. Ka väga raskete haiguste puhul, kui on küsimuse all inimese võime ellu jääda, on õigustatud mehaaniline lähenemine inimese tervisele. Kuid see pole õigustatud kaugeltki mitte iga kord.

Ka tugevatoimeliste ravimite nagu antibiootikumide, põletikuvastaste ravimite, palavikualandajate, valuvaigistite, hormoonravimite jne kasutamine kuulub haiguse mehaanilise ravimise alla, sest toimivad need ju haigussümptomite mahasurujatena.  

Mehaanilise lähenemisega haigusele on tegemist ka siis, kui ravida püütakse ühte patsiendi mitmetest sümptomitest. Tavaliselt käib inimene oma kolme haigussümptomiga kolme eri arsti juures. Allopaatiline ehk tavameditsiin isoleerib organid ja elundkonnad üksteisest, käsitleb ja ravib neid eraldi. Inimest kui tervikut sel juhul ei vaadelda. Paradoksaalselt peitub aga just inimese terviklikkuse arvestamises tema tervise ja täisväärtusliku elu võti. Kogu  inimese organism on üks tervik ning ükski haigus mitte üheski organis ei saa eksisteerida iseseisvalt, ilma tervikut kahjustamata. Tegelikult häirub kõigepealt terviktasand ehk inimese energeetika, ning seejärel, kui inimene sellele tähelepanu ei pööra, liiguvad probleemid edasi organtasanditele.  

Üldiselt teatakse, et igasugune medikament, olgu kasvõi nohutilgad või palavikualandaja, omab terve rea kõrvalmõjusid. Vähem teada on aga tõsiasi, et pääsemine esmastest kõrvaltoimetest ei tähenda veel pääsemist kõrvaltoimetest üldse.

 
Sageli jätab patsient ravimi infolehe sootuks lugemata. Kui ta aga siiski seda loeb ja riskidest informeeritud saab, lohutab ta end mõttega, et kui kohe lubatud uimasust, nahalöövet või kõhulahtisust ei tekkinud, siis järelikult see ravim talle kahju ei tekitanud. Paraku on asi märksa keerulisem. Kangete ravimite tiheda manustamisega võib rikkuda organismi homöostaasi ning niigi nõrka immuunsüsteemi, millega kaasneb üldise haigusliku seisundi (mitte tingimata sellesama haiguse) süvenemine.  

Kui patsient on krooniline haige, siis sageli sisaldab tema raviskeem medikamente, mis on mõeldud põhiravimite kõrvaltoimete leevendamiseks ja maskeerimiseks. Ning omakorda nendele ravimitele on ravimiturule toodud järgmine ring kõrvaltoimeid leevendavaid ja maskeerivaid medikamente. Lõputu surnud ring!

Mida teha, et kangeid medikamente vaja ei lähekski? 

Selleks, et säästa nii ennast kui oma lapsi kogu organismi elutegevust häirivast antibiootikumi kuurist, maksa kahjustavatest palavikualandajatest või tugevatoimelistest valuvaigistitest, ei piisa mõistagi paari näpunäite lugemisest. Alati võib ju kasutada mõne alternatiivterapeudi abi. Kuid võtmeküsimuseks on siiski, kuidas oma tervist hoida, kuidas saavutada olukord, kus ravida pole eriti vajagi. Selleks, et osata oma pere tervist säästa, on vaja inimesel ümber kujundada kogu oma väärtustesüsteem.

 
Oma tervise eest seismine algab toidulaua eest hoolitsemisega, sest toit on see, mida me suurtes kogustes igapäevaselt oma kehast läbi laseme. Ja mis peamine – toitu kasutatakse meie endi keharakkude ülesehitamiseks. See, mida suust sisse pistan, ma tõepoolest ka olen, sest toit ongi minu keha ehitusmaterjal.  

Järgmiseks tähendab tervise eest hoolitsemine keskkonnamürkidest hoidumist. Sageli tõrguvad aga inimesed oma eluviise muutmast, tuues põhjenduseks, et „ökopoed on nii kallid“. Muidugi on nad kallid. Kuid tegelikult pole keeruline mitte küsimus, kuidas leida piisavalt raha mahetoidu  ja ökoloogiliste pesuvahendite jaoks, vaid küsimus, kuidas sissejuurdunud harjumustest vabaneda. Kui oled harjunud sellega, et igasuguse pleki eemaldamine on imelihtne, pruugib vaid osta „Vanishit“, siis tundub ju tobe hakata laste määrdunud pesu enne masinasse panekut sapiseebiga nühkima. Seda tehti vanasti talus, mitte 21. sajandil!

Ja kui oled harjunud nautima erinevaid maitseelamusi, mida pakuvad „Tere“, „Alma“ ja „Helluse“ jogurtid, siis on neist raske loobuda, vaatamata sellele, mida üks või teine sisaldab.  
 
Huvitaval kombel vabandavad enda tervisesse mittepanustamist rahapuudusega tavaliselt just need inimesed, kellel raha tegelikult üle kipub jääma. Reaalselt seda raha muidugi üle ei jää, sest inimese fantaasia leiab sellele küllaga tervise hoidmise seisukohalt ebaotstarbekaid rakendusi. Niisiis on tegemist puhtalt prioriteetide küsimusega.  

Kõik taandub ühele sõnale – vastutus 

Kas minu laste toidulaua tervislikkuse ja eelkõige ohutuse eest vastutab Tervisekaitseamet, Tarbijakaitseamet, kauplus või tootja? Kas seda, kas mu tervis on korras, pean küsima perearstilt või mõnelt eriarstilt? Kas seda, kui hästi mu laps on arenenud, ütleb mulle logopeed, pediaater või õpetaja?  Või äkki tean ma neid vastuseid kõige paremini hoopis ise?  

Kõigile neile, kes on otsustanud võtta vastutuse oma tervise eest enda kätte, oleme Holistilise Teraapia Instituudis kokku pannud terviseloengute sarja. Tervisekooli loengusari on suunatud eelkõige kõigile praegustele ja tulevastele lapsevanematele, eesmärgiga õpetada lapsevanemaid ise oma laste tervise eest seisma. Kuid loomulikult on teretulnud ka kõik need tervisehuvilised inimesed, kel lapsed juba suureks kasvatatud või kes tahavad aidata iseennast ja oma eakaid lähedasi.

Igal emal ja isal võiksid olla teadmised sellest, kuidas laps saaks haiguse kergemini läbi põdeda, ilma tema homöostaasi häirimata. Igal lapsevanemal võiksid olla teadmised nendest teguritest, mis lapse immuunsüsteemi kõige enam kahjustavad. Tervisekooli kaheksa loenguga soovimegi anda esmast informatsiooni kõige olulisematest punktidest, mille silmaspidamisest võiksid alustada kõik need, kes on terviseküsimuste üle mõtiskledes isikliku vastutuseni välja jõudnud.  

Tervisekooli sarja avaloeng "Vaktsineerida või mitte?" toimub neljapäeval, 18. veebruaril kell 18.00. Edaspidi toimuvad loengud iga kuu teisel kolmapäeval, algusega kell 18.00 HTI 3. korruse loenguruumis, Kotka 26.  Registreeruda ja loengukavaga tutvuda saab aadressil http://www.holistictherapy.eu

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta