Esimene Viljandi pärimusmuusika festival toimus 15. mail 1993. Juba järgmisel – 1994. aastal – kasvas see kolmepäevaseks. 19. folgi eel räägib kõik need aastad festivali korraldanud Ando Kiviberg, mida annab folgi korraldamine korraldajaile endile, kuidas on festival aastate jooksul muutunud ja mõjunud pärimusmuusika harrastamisele ning milliseid eksootilisi ja haaravaid rütme leiab seekordse, „Rütmi ja pulsi“ teemat kandva folgipeo programmist.

Kui palju inimesi folgi korraldamisega tegeleb? Kes nad on?

Festivali korraldusmeeskonda kuulub kokku üle 300 inimese. Suurem osa neist on noored vabatahtlikud, kes saabuvad Viljandisse vahetult festivali eel. Samas on pärimuspeo ettevalmistamisega hõivatud kõik 27 Eesti Pärimusmuusika Keskuse töötajat ning mitmed teised, kes hooajaringselt meie majas ei tegutse.

Mida folk ja selle korraldamine korraldajatele endile annab?

Ennekõike rahulolu ja kindlustunnet. Festival sündis 1993. aastal siirast soovist anda pärimusmuusikale kui eestlaste muusikalisele emakeelele meie kultuuripildis suurem tähtsus. Elujõuline festival on parimaks kinnituseks, et see on õnnestunud. Võime rõõmustada – pärimusmuusika harrastajate hulk on tohutult kasvanud ja meil on tekkinud terve põlvkond muusikuid, kelle jaoks pärimusmuusika on elukutse, olgu siis õpetaja või artistina.

Pärimusmuusikat õpetatakse kahes akadeemias ja enamikes muusikakoolidest, tänu millele on see žanr tõusnud professionaalse muusikastiilina süva-, džäss- ja popmuusika kõrvale. Pärimusmuusikat ja sellel põhinevaid seadeid kasutatakse sageli tele- ja raadiosaadete, teatrietenduste ja filmide ilmestamiseks. Väga palju sellest on sündinud Viljandi pärimusmuusika festivali vaimust.

Kes korraldajatest on olnud folgiga seotud algusest peale?

Tundub, et mina olen ainus, kes kõik need 19 aastat on vahetult korraldamise juures olnud. Küll aga on päris palju neid, kes on seestpoolt näinud suurema osa Viljandi pärimusmuusika festivalide sündi – Aleksander Sünter, Marek Rätsep, Ülle Jantson, Piret Aus, Ants Johanson, Mare Lilienthal ja mitmed teised.

Folgini on jäänud nädal aega. Mis on veel teha?

Paberi peal on järjekordne festival enam-vähem valmis. Nüüd tuleb see kõik käega katsutavaks, silmaga nähtavaks ja kõrvaga kuuldavaks teha. Mida lähemale peo alguspäev jõuab, seda enam meenutab Viljandi Pärimusmuusika Ait sipelgapesa, kus kümnetel tegelastel on oma tähtis asi ajada.

Olete ühes intervjuus öelnud, et kui 20 festivali täis saab, siis vaatate, mis edasi. Ega järgmise aasta folk siis ometi viimaseks ei jää?

Elame-näeme.

Kas ja kui palju annavad folgilised – nii esinejad kui külastajad – pärast festivale tagasisidet? Milline on olnud meeldejäävaim tagasiside?

Tegemist on suure sündmusega, mis toob kokku tuhandeid inimesi. Seepärast on loogiline, et ka tagasisidet on mitmesugust. Oleme tänulikud nii kiidusõnade kui kriitika eest, sest nende toel on võimalik iga järgmine festival eelmisest paremini teha. Aga mis seal salata – valdavalt saame ikka kiita. On öeldud koguni nii, et Viljandi pärimusmuusika festival on õnnelike inimeste kokkutulek.

Millised on olnud Teie enda eredaimad ja meeldejäävaimad elamused 18 juba toimunud folgist või selle kontsertidest?

Arusaadavalt on eredaid mälestusi 19 aasta vältel kogunenud ohtrasti. Sageli on nad seotud kindlate isikute, muusikute ja olukordadega, mille ümberjutustus ei pruugi teab mis eredusena tunduda. Enamasti on nad isiklikku laadi. Paraku on selle aja jooksul tulnud igaveseks hüvasti jätta ka mõne lähedase sõbraga...

Neljapäevane erinevatest kultuuridest külla tulnud muusikute kohtumispidu on oma olemuselt tohutult palju tugevaid emotsioone, armumist ja igatsust pakkuv sündmus. Kuigi temas on aastast aastasse korduvat ja tuttavlikku, pakub ta alati midagi värsket, kordumatut ja sellist, mis võtab su südame oma pihku ja embab seda jõuliselt, kuid õrnalt.

Kuivõrd ja milliseks on folk aastate jooksul muutunud?

Mõnda aega pidin sellele küsimusele vastates märkima esmajoones kasvamist, sest mõnesaja osalejaga sündmusest sai tuhandeid muusikasõpru ühendav traditsioon. Nüüdseks paistab festival olevat oma parima suuruse saavutanud ja püsib külastajate hulga poolest enam-vähem ühesugusena.

Seda selgemalt torkab silma sisuline areng. Oleme programmi koostamisel saanud professionaalsemaks ning oskame oma sõnumit publikule paremini edasi anda. Aina rohkem on neid, kes festivalile tulles küsivad, mis on seekordse peo teema ning püüavad end vastavalt häälestada. Oleme läbi käinud eesti kultuuriruumi olulisemad pillirühmad ning ülistanud laulu, soolomängu ja tantsu. Tänavu jõudsime tantsumuusika kaasakiskuvuse ühe olulisima tegurini, milleks on mängu rütmikus ning tantsu kindel pulss. Seega teemaks „Rütm ja pulss“.

Kui palju korraldajatel endil üldse jääb aega folgi ajal kontserte nautida? Või tuleb pidevalt festivali toimimise eest hoolitseda?

Tegemist on tõesti palju, aga nii palju vaba aega jääb ikka, et mõne kirka muusikaelamuse võrra rikkamaks saada. Kes otsib, see leiab.

Seda küsimust küsitakse ilmselt iga festivali eel, et millised on sel aastal folgi erilisimad esinejad?

Ja nagu igal aastal, ütlen ka nüüd, et Viljandi pärimusmuusika festivali korraldajad ei taha kedagi peaesinejaks nimetada. Meie publik on end alati näidanud asjatundlikust ja uudishimulikust küljest, mistõttu tahame inimestele jätta võimaluse ise enda jaoks oma peaesineja leida.

Üks on aga kindel – eksootilisi ja haaravaid rütme jagub seekordsesse programmi kuhjaga. Kindlasti ei saa mainimata jätta india löökpillimängijat Trilok Gurtut – Kašmiirist pärit löökpillimängijat ja heliloojat, kes oskas ühe esimese india muusikuna 1970. aastatel läänemaailmas läbi lüüa, põimides oma kodumaa muusikat džässi ja world fusion`iga. Tema sooloesinemised on tõeliselt inspireerivad ning avardavad arusaama trummimängust ja rütmimaailmast.

Lisaks on tulemas legendaarne rootsi ansambel Hedningarna, kes segas esimesena maailmas elektrooniliste ja akustiliste vahenditega skandinaavia pärimust ja rokki. Pole palju öelda, et just Hedningarna viis pärimuse tänapäeva tantsuklubidesse ja staadionilavadele.

Väljamaistest esinejatest pakuvad kindlasti erilisi elamusi Ensemble Shanbehzadeh Iraanist, Chveneburebi Gruusiast, Oreka Tx`i Baskimaalt, Cissokho System Senegalist, Auli Lätist, Sergei Starostin Venemaalt, Snaarmaarwaar Belgiast ja mitmed teised. Neid, kes armastavad oskuslikku jutuvestmist, ootab meeldejääv kogemus maailmakuulsa jutuvestja Jan Blake`i esinemise näol.

Ja loomulikult ei saa me üle ega ümber meie enda kodukandi suurepärastest muusikutest, olgu nad siis Paabeli, Knihvi, Kukerpillide, Zetode, RO:TORO, Nikns Sunsi, VEM-i, Untsakate, Triskele, Vägilaste või mõne teise bändi koosseisus.

Muide, Vägilased annavad seekordsel festivalil oma viimase kontserdi. Kuigi tegemist on hüvastijätuga, pole kahtlust, et sellest kujuneb sündmus omaette.

Kas ootate sel aastal folgile rohkem inimesi kui vahepealsetel majanduskriisi aastatel?

Eelmisel aastal oli piletioste veidi vähem kui aasta varem, aga laias laastus on festival püsinud juba mõnda aega ühesuurusena. Pole põhjust arvata, et sel aastal teisiti läheb. Aga eks me näe!

Sel suvel on toimunud palju festivale, Viljandis endaski RetroFest ja Rock Ramp, õlleteemalistest Õllesummer ja Õlletoober ning muidugi laulu- ja tantsupidu. Folkegi on juba mitu, peale Viljandi ka Viru, Hiiu ja Võru folgid. Mida arvate, kuivõrd nende festivalide ja Viljandi folgi publik kattub ning kas ja milliste festivalidega konkureerite? Ja millistel festivalidel olete ise käinud sel suvel?

Minu jaoks oli väga suure märgilise tähendusega see, et rahvamuusikud jõudsid iseseisva liigina noorte laulupeole – võrdsena teiste koori- ja orkestriliikidega. Minagi olin seejuures aktiivselt osaline, mistõttu kujunes laulupeost minu suve üks olulisemaid sündmusi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta